Tartu või Tallinn? Tallinn on sünni- ja kodulinn, kus iga nurgatagune midagi räägib ja meenutab. Tartus aga sai tarkust omandatud ja muidu elust rõõmu tuntud. Eks sealgi palju “rääkivaid ja meenutavaid” kohti. Eile ja üleeile olin Tartus hoopis teises kontekstis (EELK vaimulike konverents), aga võimalust linna peal kolada ei jätnud kasutamata. Ööbisime Soho hotellis Rüütli tn-l. Ma ei tundnud äragi, et just selles kohas asus kunagi kuulus õllekelder, kus igiammu heas seltskonnas hästi aega veedetud sai. Werneri muidugi tunnen ikka ära. Kuigi see pole enam päris see, mis vanal ajal, astun siiski sealt läbi iga kord, kui Tartus viibin. Lojaalsusest. Külastamata ei jätnud ka Tartmusi. Näitus puust agulirajoonidest Tartus tegi nostalgiliseks. Meenus Vaino Vahingu kurtmine, et “tänavapilti rikastavat ohutut hullust on tänapäeval vähemaks jäänud, linn on mandumas, sest pole enam kuketädisid ja igasuguseid kirejaid”. Just! Mu esimesi muljeid Tartust aastakümneid tagasi, kui tegin seal sisseastumiseksameid, olid korrastamata puitmajad, kus pea igas hoovis kohtasid kedagi sellist. Nüüd taolist elamust enam ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar