(Mitu nädalat tagasi)
Vaatasime lapselapsega Pepat, Hommik. Rõõmsalt ruiates jooksevad Pepa ja George oma kodumajast koduõuele mängima. Päike paistab. Põrsakesed laotavad lina murule ja hakkavad piknikku mängima. Ootamatult pigistas südant kadedus, selline nostalgiaga looritatud. Nad mängisid. Unustasid end mängimisse. Meenus see ammu-ammune tunne. Minu õues ei olnud kuigi palju muru, oli palju asfalti, olid mõned lillepeenrad, liivakast ja kiige. Ja päris mitu minuvanust last, kellega koos leidis alati midagi toredat teha. Keksukastid, pallikool, hüppenöörid. Mahajäetud aias õunapabulad ja imeilusad tassikillud. Selles maailmas sellel hetkel oli mäng reaalsus. Enam seda ei ole, ammu juba ei oska enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar