Eile potsatas postkasti uus LR – Marcel Schwobi “Kujuteldavad elud”. Mul on kombeks lugeda kõigepealt algus ja siis lõpp ning seejärel otsustada, kas hakkan üldse vahepealset lugema ;) . Sellel, näib, et hakkan.
“Suurmeeste mõtted on inimkonna ühine pärand: neile endile jäävad tegelikult ainult nende veidrused. Raamat, mis kirjeldaks mõnd inimest kõigi tema anomaaliatega, oleks samasugune kunstiteos nagu jaapani gravüür, millele on igaveseks vaatamiseks jäädvustatud tilluke tõuk, keda nähti kord ühe päeva ühel imetabasel tunnil.” (Schwob eessõnas)
“Seega ei ole tühiseid elusid ega tühiseid sündmusi. On märkamatuks jäänud elud ja märkamatuks jäänud sündmused.” (T. Aleksejev järelsõnas)
Märkamatud elud ja märkamatud sündmused, mis ometi mõjutavad teiste elu ja seeläbi ka kogu ilmaelu, on muidugi aegade jooksul olnud kirjanike ja mitmesuguste mõtlejate teemaks. (Schwob elas 1867-1905.) Hiljuti läbiloetud Kivirähki “Maailma otsas. Pildikesi heade inimeste elust” paneksin ka sellele riiulile.
Mida kauem olen elanud, seda enam on mind hakanud huvitama inimene oma eripäradega. Nii nendega, mida ta eksponeerib, kui nendega, mida ehk endagi eest saladuses peab. See on küll olnud ideaalide ja illusioonide lagunemise teekond, aga Jumal tänatud selle eest! Teel olles veendusin, et Jumal ei ole Procrustes, kes oma ohvrid raudsesse sängi surub ja siis nende üle ääre ulatuvad kehaosad maha raiub… (See kõik on aga juba üsna teine teema.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar