Pärast Toidumaailmas käimist jäi veel veidi raha alles. Teadagi, mis sellega teha - sammud kolmandale korrusele, mõni aasta tagasi maailma parimaks raamatupoeks tunnistatud Rahva Raamatusse. Nii palju raha järgi ei jäänud, et raamatut osta, aga cappuccino koos väikse kohvikõrvasega sai küll.
Kaerapiima ei juhtunud olema, valisin siis mandlipiima. Oli täitsa ok.
Kohvikõrvaseks olin mõelnud võtta kohupiimakorbi, aga (inimene on veider!) kuna kaks soomlast mu ees võtsid kumbki just selle, siis tuli äkki tunne, et kuidas ma siis nüüd sama asja küsin... Sel juhul siis ehk avokaadokoogike? See on päris väike ja pole magus, ei tõsta veresuhkrut, olen proovinud. Märkasin aga samasugust apelsini-kõrvitsakoogikest ja pidasin heaks mõtteks seda mekkida. Arvan, et ka organismi veresuhkruga tegelev osakond oli selle mõttega üsna rahul.
Viimasel ajal on selle kohviku teenindajad olnud venekeelsed noored. Leti taga olija on ikka kenasti eesti keelt ka rääkinud. Nii ka täna. Tüdruk oli naeratav ja sõbralik ning sai ka soomlastega vaevata suheldud.
Mitu aastat tagasi aga kirjutasin just selles kohvikus:
Selles kohvikus on teistsugune rahvas. Nooremas keskeas kenad naised ja ka mehed, kellest paljud kannavad musta. Vaimsete huvidega inimesed kannavad sageli musta. See kohvik asub raamatupoes ja taustamuusikas kõlavad jatsilikud noodid. Need mustis rõivais naised ja mehed räägivad kohvitassi taga tööasjadest. Leenile näib, et nad korraldavad kultuuriyritusi ja kirjastavad raamatuid. Arvatavasti nad ise ei kirjuta raamatuid ega esine neil yritustel, kuid see on maailm, milles nad elavad. Kirjutajad ja esinejad on nende sinasõbrad ja neil on igayhe kohta neist oma arvamus. Igayhel ei ole võimalust ja luba omada oma arvamust kuulsate inimeste kohta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar