“Ei olnud ju mingit teemat,” kehitas üks keskealine proua õlgu.
“Igav tegelikult...” ohkas teine. “Nalja ei saanudki,” oli
keegi nördinud. Sellised vastukajad Kivirähki “Aabitsakukele”
kostusid minuni eile Viimsi Artiumi saalist väljudes. See kinnitas
mu ammust tähelepanekut, et Kivirähki sügavam tasand jääb sageli
märkamata. Oodatakse nalja ja naeru, mida ta kahtlemata ka pakub,
aga mulle näib küll seal taga palju enamat olevat. Ei ole au
kirjanikku isiklikult tunda, kuid tema lood on igatahes soojad ja
osavõtlikud “väikse inimese” elu ja saatuse suhtes. Eilnegi
lugu Maunost, kes oli 8 aastat käinud 1. klassis, sest “Kes
ikka õppida tahab,
sel on ka esimeses klassis õppida
küll ja küll!” ja kes veel täismehena aabitsat luges kui
pühakirja, otsides sealt eluks juhiseid ja mõtetele kinnitust, ei
olnud naer “peast lihtsa” Mauno üle. Minule jäi kõlama see,
kuidas teda ära kasutati ja kuidas ta tegelikult abi, mida ta küll
otsida ja oodata ei osanudki, kusagilt ei saanud. Teisalt võis
mõtiskleda ka eksistentsiaalsemate küsimuste ja hinnangute andmise
üle. Teema igatahes oli, igav ei olnud ja naerda sai kah.
See oli monoetendus, Mauno oli Lauri Liiv, mu meelest sai ta hästi hakkama.
“Tibu sibab siia-sinna, katsub tiiva alla minna.”
Maunole oli see lugu väga armas, sest meenutas lahkunud vanaema, kes teda oma kaissu võtnud.
“Vihma sajab, aga Imbi astub, kuhu tahab: tal on ju botikud jalas.”
No see muidugi minu lemmik ;) . Ka seda kordas Mauno mitmeid kordi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar