Viljandi. Kohvik NOVELL

 

 Mõni päev tagasi oli tarvis käia Viljandis. Eelmises postituses kirjutasin selle päeva esimesest poolest kohvitamiste vaatenurgast. 

Nii nagu ei saanud oma tavapärast Viljandis käigu mustrit järgida hommikul, ei õnnestunud see ka lõunasöögiga. Traditsiooniline meeldiv ja toekam kehakinnitus Fellinis jäi ära, kuna koht avati sel päeval alles kl 17. Selleks ajaks aga pidime meie juba poolel teel tagasi koju olema. Eelmisel päeval olin guugeldanud mingit kohvikut, mis aadressi järgi vaid paari maja kaugusel Fellinist pidi olema. Tundus tore koht olevat, kuigi päris hästi aru ei saanud, mida endast kujutab ja kus täpselt asub. Ka esimene abivalmis vastutulija ei teadnud sealkandis midagi taolist olevat. Ilm oli pehmelt öeldes keeruline: libe, märg, tuuline. Teine möödamineja, noor koeraga naine, õnneks mõistis kohe, mida otsime ja juhatas meid diagonaalis üle jõulukuusega väljaku uhke kollase maja juurde, mis oli Schloss Fellin (siinkohal pean vist häbenema oma teadmatust selle maja osas). Asusime teele ettevaatlikult samm-sammuhaaval astudes, et mitte kukkuda, salli alatasa kohendades, sest olin just haigevoodist tõusnud. Etteruttavalt ütlen, et vaev tasus ära. Kohvik, mille nimeks Novell, oli klaasist juurdeehitus lossi tagapool. Õigupoolest oli ta nimi Raamatukohvik Novell. Kohvikus oli riiulitel raamatuid, ma ei tea, kas need olid lugemiseks, ostmiseks või niisama võtmiseks/vahetamiseks. Ruum oli avar ja meeldiv, suurte toataimedega. Valisime omale lauakese ja hakkasime kiirelt toodud menüüd sirvima. Toidud tundusid huvitavad olevat, veinikaart oli üsna pikk, ja mulle (mitteeksperdile) igatahes tundus hea valik olevat.

Reet võttis päevaprae (kanakotletid lisanditega) ja kannu teed, mina avokaadovõiku (Avokaadovõiku ja forelliäkis: avokaado, värske forell, punane sibul, krõbe brioche kukkel, kollane sriracha-sidruni majonees; 9.50 € ) ja klaasi proseccot (Belussi Prosecco Belcanto Valdobbiadene Superiore, Brut, Glera Itaalia, 6 € ) Võiku oli hää. Prosecco veelgi parem :)

Võiku puhul mulle meeldis, et seal ei olnud liiga palju erinevaid asju peal. Prosecco meeldis nii palju, et võtsin isegi teise klaasi, mida ma tavaliselt kohvikutes ei tee. Võibolla muidugi oli oma süü ka vaevarikkal teekonnal kohvikusse :D . Teise klaasi kõrvale tahtsin ampsu magusat. Kuna ma kooki lausa ei tohiks endale lubada, siis pakuti väikest trühvlit. See oli omapärase tugeva maitsega, andsin poole Reedale, sest mu jaoks oli isegi liiga tugev see maitse.

Täis kõhu ja hea tujuga asusime tagasiteele. Olime tänulikud Kohvikute Inglile (või ma ei tea kellele, no kokkuvõttes muidugi ikka Jumalale!), et saime tutvuda kahe meie jaoks uue söögikohaga, mis mõlemad pakkusid hea elamuse.