Kultasest Moeni

 

Minu ajal oli siin kohvik MOSKVA. Kuldseid Kultase aegu pole muidugi saanud kogeda, ent mulle siiski tundub, et omal võimalikul moel kandis Moskva neid edasi. Hilisemad… nojah… 

Viimasel paaril aastal on seal hoopis teise kontseptsiooniga kohvik MOOD. Istusime seal Reedaga eile pärast näituse “Lõputu kohvijoomine” külastamist. Selles variandis olin selles ruumis teist korda. Ma ei ütle, et see kontseptsioon oleks halb vms, aga ometi on kuidagi kurb, et just SIIN on midagi täiesti teistsugust. Mulle meeldib, kui on olemas paiku, kus on vana vaibi. Siia oleks see sobinud. Praegune on legendi lõpp.

Mõlemal korral olime suurema osa ajast ainukesed külastajad. Seekord jõime vaid veini, eelmisest korrast mäletan, et kohvi üle mul kurtmist ei olnud. Kohvi kõrvale võtmise üle aga küll. Valikus oli siis ja oli ka seekord väga väike valik koogikesi. Ma ei tea, kuidas seal teistel päevadel on, või hoopis õhtutel. Võibolla parem? Teeninduse kohta miskit halba öelda ei ole. 

 

LÕPUTU KOHVIJOOMINE

 

LÕPUTU KOHVIJOOMINE. Nii on nimetatud näitus Lühikese jala väravatornis. Nimi on pärit Madis Kõivu näidendist, mida ma kahjuks ei ole ei lugenud ega näinud. Idee igatahes tundub huvitav olevat (“Kõigil ajastutel, ajalootormidest hoolimata on kohvikuelus ja -jutus midagi püsivat.“)

Käisime meiegi eile lõpuks selle näitusega tutvumiseni. Palju armsaid mälestusi :) .

Olin ka ise juba unustanud, et kunagi tuli pikalt ukse taga seista, et kohvikusse saada. Šveitser lasi mõne aja tagant mõned inimesed sisse, aga sageli tuli veel kohvikusaalis veidi seista ja peale passida, et kohe istekoht hõivata, kui keegi lahkub. Kui olid üksi või kaksi, tuli enamjaolt istuda ühte lauda võõrastega.

 

 

Aastatel ca 1968 - ca 1980 lemmikohvik PEGASUS. Omaaegne muidugi. Nüüdses ei ole käinud, olen hoidunud. Võibolla aga siiski peaksin ükskord üle vaatama. Ma ei käinud väga kaua ka Werneris Tartus, nüüd aga käin iga kord, kui sealkandis olen. Muidugi pole seal enam seda vaibi, teisalt aga ju hea, et elu on muutunud nii palju, et päris sellist vaibi polegi enam vaja. Mälestused peaksid jääma mälestuste riiulile.

“Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielu keskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi. Teisel korrusel oli klaver, mida kuulu järgi küll igapäevaselt mängida ei lubatud. Kui kellelgi tekkis tahtmine endal näppe soojaks mängida, siis see ei olnud oodatud. --- Kohvikut külastasid boheemlastest noored, kes eriti midagi ei tellinud ning see häiris teenindajaid tüütuseni. Mõni läks ka üle piiri, öeldes näiteks: “Mis sinusugusest mehest üldse kasu on…” --- Kohvikusse sisenejaid tervitas šveitser. Mõnigi neist oli üsna omapärane, üks neist raporteeris juba tänaval menüü sisu kliendile peast ette. “

"Laudadel oli näha kohvikanne, tasse, karahvine. Moskva kohvikus serveeriti kohvi tassides, mitte klaasides, nagu näiteks Pärli või Tallinna kohvikus. --- Klientide seas leidus alati eakaid külastajaid, kellest paljud tulid õhtuks kohvitassi kõrvale muusikat nautima. Juba Kultase vana traditsiooni järgides mängis seal kvintett: kaks viiulit, tšello, kontrabass ja klaver. Ansambli repertuaar oli lai, mõnikord kõlas isegi Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”. Lühipaladest võis sageli kuulata salongikoosseisule seatud populaarseid lugusid, sünnipäevatervitusena mängiti ikka “Valgeid roose”. --- Legendaarne klient oli kohvik Moskvas näitleja Mauri Raus, kes valju hääle ja ideaalse diktsiooniga kohvikulaua taga luuletusi deklameeris." See oli kohvik MOSKVA. Istun sealt pärit diivanil ja selja taga on pildid kohvikust.

 

 

Kaks aastat

 

Mõttetult vara läks mul täna uni ära. Kui tunni jooksul ta ikka tagasi ei tulnud, läksin kööki ja panin kohvimasina mulksuma. Kohvi rüübates tuli meelde, et samamoodi oli kaks aastat tagasi – uni läks enne hommikut ja südames oli justkui põhjuseta ärevus. Tegin lahti arvuti ja lugesin ehmatusega, et Vene väed ületasid Ukraina piiri ja olid suundumas Kiievi poole. Panin kiiruga teleka käima, vaatasin vaheldumisi BBC-d ja CNN-i. Reporterid Kiievis olid šokis.

Täna on sellest kaks aastat. Ma ei uskunud, et sel lastakse nii kaua kesta.

Selle luuletuse on kirjutanud palestiinlasest poeet. Sobib kõigile ja kõikjale. 

 

Pagaripoisid

 

Teisipäeva õhtupoolikuks leppisime Santaga kokku kohtumise Nunne tn Pagaripoistes. Ma ei olnud selles kohvikus üsna palju aastaid käinud. Mäletan, et kunagi seda paika kiideti, olevat head pagaritooted ja muidu mõnus läbiastumise koht. Seega läksin heade eelarvamustega. Paraku need ei täitunud. Ma ei tea, kas see oli juhus sel õhtul või ongi nüüd nii. Kohvik oli tühi, letid olid tühjad. Ok, väike liialdus: ühes nurgas istusid siiski kaks vanemat inimest ja vitriinis oli siiski väga väike valik ja väike kogus mingeid kooke ja pirukaid. Võtsin kaerapiimaga latte ja kohupiimakoogi. Kohvi kiituseks ütlen küll, et see oli kuum, mis kahjuks ei olegi enesestmõistetav igas kohvikus. Koogi iseloomustuseks ehk sõna “söödav”.

No mis seal ikka, sain vähemasti jalutada ja Santaga veidi juttu ajada ning tema väikse maali omandada. 

 

Paastuaja lugemisvara

 märts 2024 MM koguduse ajalehte

Paastuaja lugemisvara

Paastuaja mõte on suurema läheduse otsimine oma Looja ja Armastajaga, Tema sügavuse ja avaruse tundmaõppimine. Üheks võimaluseks selle jaoks on lugemine. Ja miks mitte ka üle lugeda seda, mis sind kunagi on puudutanud, mis mõnes raskes või keerulises olukorras on andnud uut hingamist ja teravamat nägemist. Mina otsustasin seekord benediktiini munga Anselm Grüni kasuks. Tema kirjutatud u 300 raamatust on minu riiulil 19, kõik huvitavatel ja vajalikel teemadel: endale andestamisest, julgusest otsustada, vananemisest, sisemisest vabadusest jm.

Grüni teoloogia kese on terve vaimsuse otsingutes. Talle teeb muret religioosne fanatism, mida kohtab kõigis religioonides. Terve vaimsuse näitajaks peab Grün suurt südant, sellist südant, mis on avatud, tolerantne, võimeline mõistma ja osa võtma. Vaimse teekonna sihtmärgina aga näeb ta täiuslikuks saamise asemel hoopis saamist õrnaks ja leebeks inimeseks: “Leebus on märgiks, et oleme mõistnud Kristust ja järgime teda.”

Grüni arutlustes on ühendatud kristlik müstika tänapäeva psühholoogiaga. Raamatus „Vaimsus hinge sügavusest”, mida esmalt taaslugesin, pöördub ta nii munkade tarkuse kui moodsa psühholoogia poole. Ta tsiteerib 4. saj munka Euagriost: „Kui sa tahad Jumalat tunda, siis õpi kõigepealt iseennast tundma”. Jungiaanlik psühhoanalüüs väidab, et me ei jõua kõrgustesse, tundmata oma sügavat ja tumedat poolt, oma varju, kus on peidus kõik teadvusest tõrjutu. Ka munkade tee Jumala juurde algas omaenda puuduste ja kannatuste tundmaõppimisega, laskumisega iseenese sügavusse. Ilma selleta on oht kohtuda Jumala asemel oma ettekujutusega Temast. Teine 4. saj munk Makarios Suur on öelnud, et põrgu on meie enese hinges. Ristil surnud Jeesus laskub alla surmavalda, mis on ühtlasi meie hinge varjudemaailm. Seal, hinge sügavuses, valgustab ja puudutab Jumal Kristuses seda, mis tõrjutud ja allasurutud, tervendab ning äratab elule. Ühesõnaga – lunastab.

Õnnistatud lugemist ja mõtisklemist!

 

kas sa ei tahtnud

 

kas sa ei tahtnud                                                 kas sa ei tahtnud

        lennata tuules                                                     lennata luules

        lehvimas seelik                                                  oh mis mõnu

vaba ja ülemeelik                                                 ju teha tähtedest sõnu

                                            tahtsin tahtsin

                            kuid istusin murul ja vaatasin pilvi

                                            oli selline komme

                                            et ytlesin: homme

Mu noor sõber

Nii nagu ikka, võttiski sünnipäeva päev kogu raskuse ja andis vastu kerguse ja helguse.

Fb panin juba eelnevalt valmis kirjutatud pisimõtiskluse koos piltidega endast läbi aastakümnete. Sellise:

Palju on mitmesuguseid inimesi ühes inimeses. Ja ma ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, et tegelikkuses tuleb elada ikka neist vaid ühe elu. Mina pean elama seda elu, mille kandja sündis siia ilma 71 aastat tagasi ja sai nimeks Imbi. Nimi valiti tollal populaarse sõnakunstniku Imbi Valgemäe järgi, sest mis sobib Valgemäega, sobib ju ka Veelmaaga (mu tegelik perekonnanimi; ma keelaksin nime vahetamise abiellumisel ära!). See elamine ei ole mul ehk kõige paremini õnnestunud, aga kuidagi olen siiski siiani jõudnud ja leppinud. Sest mis sa ikka teed. Kui isegi saaks aega tagasi, küllap korduks sama. Ja võibolla tegelikult ongi kõik palju paremini kui tundub. Jumalale igatahes ei ole mul midagi ette heita, tema on olnud üle mõistuse kannatlik ja halastav. Ja eks kõige parem asi ongi see, et olen selle ära taibanud. Ja sellest peale on Ta veelgi lahkemaks läinud.

Muide, täheldan, et elu lõpu poole oled eriti suur sõber lapse ja varasnoorega endas. 

 

Prenataalne äng

 

Veider asi, et igal aastal 1-2 päeva enne sünnipäeva (sündimise päeva) valdab mind tohutu raskemeelsus. Tellised õlgadel ja kaljurahn peas. Tavaliselt kaob see imeväel sünnipäeva hommikul. Mingi prenataalne mälestus? Eksistentsiaalne äng?

 

Rapla, eks ju?

 

Vaba päev. Lähme käime kusagil ligidal. Raplas muidugi, eks ole? Kirbukat, kultuuri, kohvikut.

Juba kohal olles tuleb sõnum tütrelt, kes küsib, kas olen täna vaba ja et ehk läheks siis kohvitama. “Tule siis Raplasse,” teen oma arust nalja. Vähem kui tunni pärast ongi Kristiina kohal :) .

Oli tore päev. Kõik kolm eesmärki said täidetud. Kaks teise ringi poodi läbi käidud, ühest neist päris hea saak saadud (veidi Royal Copenhagenit, mõni kitchilik kassikujuke ja heas korras retro kostüüm, seelik ja jakk, sobilik väärikas eas naisterahvale ;) ). Hollivuudis einestatud ja samas, Kultuurikeskuses, parasjagu üleval olev näitus üle vaadatud. Teine plaanis olnud näitus jäi vaatamata, sest keskus oli just selleks päevaks töö lõpetanud, kui sinna jõudsime.

 

                                    Raplas on veel jõuluhõngu, mis lumises videvikus väga armas.

 

                                                    “Ei pildista mind! Ma pole heas vormis!”

 

“Kõik läks minu jaoks käest ära seoses telefoni fotoaparaadiks muutumisega. Järsku kõik inimesed massiliselt pildistasid ja jagasid oma fotosid kogu maailmaga. Muutus vastikuks vaadata lõputuid selfisid ja fotosid stiilis: mina kuulsusega, mina reisil, mina oma hommikusöögi ja kassiga.” Nii arvas fotograaf ja kunstnik Erki Meister, kelle töid sama maja teises ruumis vaatasime. Nojah, mis teha, ära siis vaata…. Siin pildil mina kuulsuse pildiga ;)  (Riho Sibul)

 

 

 Ja siin mina ja Erki Meistri aktid.

 

                                        Vaadake, vaadake, lapsed. Ma puhkan seni jalga.

Rahutuse raamat

 

Osa inimkonnast naudib tegutsemist ja inimeste keskel viibimist, teine osa aga eelistab veeta aega omaette mõtiskledes. Bernardo Soares, abiarveametnik Lissaboni linnas, kuulub kindlasti viimaste sekka. Täpsustuseks peab küll lisama, et ta mitte ainult ei mõtiskle, vaid ka kirjutab. Kirjutab igal õhtul oma üüritoas, mille ta on sisustanud moel, mis võimaldab väärikalt tüdimust tunda. Ja tüdimust tunneb see üksildane hing, elu kõrvalt vaatleja, võõras elu võõrastemajas, tõesti. Kuigi tundlik ja teravapilguline inimloomuse tundja ning enda sisemaastike uurija, ei valda ta tegelikkuse keelt. Parim paik, kus viibida, on unelused ja kujutlused. Tegelikkus on kurb, kibe, labane, põlatav, absurdne… Inimesed? Üksindus masendab, seltskond rõhub. Kas ta on aga lootusetu pessimist? Ei, ta leiab lohutusi, ja neid on palju: on sinine taevas ebatäiusliku pilvega, on kerges tuules laperdav pesu nööril, on mõni mälestus, igatsus, lootus. Ja on eikellegi naeratus eimillegi aknal, mida ihkame siis, kui koputame omaenda olemuse uksele nagu kerjused, kes on tegelikult Kristus.

Bernardo Soares on üks mitmekümnest Fernando Pessoa teisest minast (Igaüks meist on palju erinevaid isikuid, iseendist koosnev rahvasumm), üks paljudest isiksustest, kes elas ühe mehe kehas. Fernando Pessoa ise aga on Portugali kirjanik (1888-1935), kes oma eluajal laiemat tuntust ei saavutanud, kuid on nüüd kultuskirjaniku staatusse tõusnud. Olen alati kaasa tundnud loojatele, keda on hindama hakatud alles nende maise elu järel. Pessoa pärand mahajääjatele oli suur puust kast, täis käsikirju. Nende seas ka lõpetamata jäänud “Rahutuse raamat, mille on koostanud Bernardo Soares, abiarveametnik Lissaboni linnas”. Raamatusse on kokku pandud 500+ fragmenti, mida võib lugeda endale sobivas järjestuses. Lugeda tuleb aga aeglaselt, vähehaaval ja eelarvamusteta enda sisse vaadates.

Mina omandasin raamatu jõuluvana kingikotist. Ta oli ilmselt pealt kuulanud, kui enne jõule tütrega raamatupoes asuvas kohvikus käisin ja raamatuletil seda raamatut nähes ütlesin: “Selle pean ükskord ostma.”

Talvises suvepealinnas

 

Kodus on hea olla. Kodulinnas on hea olla. Aga kasvõi üks päev olla kusagil mujal on ka väga hea. Lausa hädavajalik.

Teisipäeval olime Pärnus, talvises suvepealinnas. Ringi kolamiseks sobis nii ilm kui inimvähesus. Sai natuke kultuuri ja natuke rohkem teise ringi poode. Sellest tegin postituse piltidega fb-s. Siin keskendun kohvikutele.

SUPELSAKSAD on meie must juba päris mitmeid aastaid Pärnusse sattudes. Olen sellest ka varem kirjutanud. Seegi kord oli sama meeldiv lõunatamine nagu alati. Hea teenindus, interjöör, cremant, haugikotletid...

Avastus aga oli CAFE GRAND. Oleme ju sellest mööda käinud juba aastaid, ja ma ei tea, miks pole kunagi sisse astunud. Seekord tegin enne Pärnusse sõitu korraliku guugeldamise ja ette jäi nende koduleht. Pärnu vanim järjepanu tegutsev kohvik Café Grand “jagab taldrikult Wabariigiaegset romantikat, tassist lonksukaupa kuurortlinna idülli ja pokaalist pea sajandivanust fluidumit”. No mida’s veel, just sinna tulebki minna pealelõunakohvile! 

Meid võttis vastu külastajatetühi 30ndate stiilis interjöör – valged laudlinad, uhked kardinad jm. Mis aga tõesti pahviks lõi – ruumis oli klaver, ja klaveri taga istus keskealine naisterahvas ja mängis ehtsat salongimuusikat! Sellest hetkest olin müüdud. Tellisime kohvid mandlipiimaga ja väikse trühvli ning mina ka cava. Kohvist, tegelikult, oleksin oodanud rohkemat. Võibolla maitse asi, sest nagu olen ka varem öelnud: hoolimata oma kohviarmastusest pole ma ekspert (sama kehtib ka veinide ja vahuveinide kohta). Aga see ei rikkunud naudingut, mis tuli kohast endast ja eriti muusikast. Pianist jätkas mängimist, aeg-ajalt selja taha meie poole vaadates ja naeratades. Imestasin, et kas tõesti nad on palganud pianisti mängima tühjas kohvikus argipäeva õhtul. Ühel hetkel, kui olime juba pikalt nautinud, pööras ta taas meie poole ja hakkas  meiega rääkima. Rääkis palju ja avalalt oma elust ja tööst. Selgus, et ta ei ole üldse kohvikumuusik, vaid professionaal (mida ka kahtlustasin), kel trobikond õpilasi ja kodus rohkem kui 40 erinevat pilli. Siin käib ta aeg-ajalt niisama harjutamas, sest omanik hea tuttav. Mängis meile veel mõne pala ja siis oli aeg lahkuda nii temal kui meil. Maksime arve, istusime autosse ja asusime hea tujuga tagasiteele. Kui mitte varem, siis suvel, kui restorangi töötab, lähme tagasi. Praegu saab restoõhtut ainult grupile tellida.

Hea lugemine on nende koduleht. Ladusas stiilis manatakse silme ette pildid endisaegsest Pärnust ja sellestsamast kohvikust.

“Ehkki mööbel on muutunud, aknaklaasid veatud ja muusika moodsam, saab siin tänaseni maitsta täpselt sama vaadet ja näha täpselt sama värelust, millesse armus tookord aknaaluses lauas istunud sinu verinoor vanavanaema Heiti Talvikut lugedes. “

Tõsi, kodulehelt jääb mulje, nagu toimiks siin nüüdki vilgas seltsielu. Võibolla suvel see siiski on ka nii.