Kodus on hea olla. Kodulinnas on hea olla. Aga kasvõi üks päev olla kusagil mujal on ka väga hea. Lausa hädavajalik.
Teisipäeval olime Pärnus, talvises suvepealinnas. Ringi kolamiseks sobis nii ilm kui inimvähesus. Sai natuke kultuuri ja natuke rohkem teise ringi poode. Sellest tegin postituse piltidega fb-s. Siin keskendun kohvikutele.
SUPELSAKSAD on meie must juba päris mitmeid aastaid Pärnusse sattudes. Olen sellest ka varem kirjutanud. Seegi kord oli sama meeldiv lõunatamine nagu alati. Hea teenindus, interjöör, cremant, haugikotletid...
Avastus aga oli CAFE GRAND. Oleme ju sellest mööda käinud juba aastaid, ja ma ei tea, miks pole kunagi sisse astunud. Seekord tegin enne Pärnusse sõitu korraliku guugeldamise ja ette jäi nende koduleht. Pärnu vanim järjepanu tegutsev kohvik Café Grand “jagab taldrikult Wabariigiaegset romantikat, tassist lonksukaupa kuurortlinna idülli ja pokaalist pea sajandivanust fluidumit”. No mida’s veel, just sinna tulebki minna pealelõunakohvile!
Meid võttis vastu külastajatetühi 30ndate stiilis interjöör – valged laudlinad, uhked kardinad jm. Mis aga tõesti pahviks lõi – ruumis oli klaver, ja klaveri taga istus keskealine naisterahvas ja mängis ehtsat salongimuusikat! Sellest hetkest olin müüdud. Tellisime kohvid mandlipiimaga ja väikse trühvli ning mina ka cava. Kohvist, tegelikult, oleksin oodanud rohkemat. Võibolla maitse asi, sest nagu olen ka varem öelnud: hoolimata oma kohviarmastusest pole ma ekspert (sama kehtib ka veinide ja vahuveinide kohta). Aga see ei rikkunud naudingut, mis tuli kohast endast ja eriti muusikast. Pianist jätkas mängimist, aeg-ajalt selja taha meie poole vaadates ja naeratades. Imestasin, et kas tõesti nad on palganud pianisti mängima tühjas kohvikus argipäeva õhtul. Ühel hetkel, kui olime juba pikalt nautinud, pööras ta taas meie poole ja hakkas meiega rääkima. Rääkis palju ja avalalt oma elust ja tööst. Selgus, et ta ei ole üldse kohvikumuusik, vaid professionaal (mida ka kahtlustasin), kel trobikond õpilasi ja kodus rohkem kui 40 erinevat pilli. Siin käib ta aeg-ajalt niisama harjutamas, sest omanik hea tuttav. Mängis meile veel mõne pala ja siis oli aeg lahkuda nii temal kui meil. Maksime arve, istusime autosse ja asusime hea tujuga tagasiteele. Kui mitte varem, siis suvel, kui restorangi töötab, lähme tagasi. Praegu saab restoõhtut ainult grupile tellida.
Hea lugemine on nende koduleht. Ladusas stiilis manatakse silme ette pildid endisaegsest Pärnust ja sellestsamast kohvikust.
“Ehkki mööbel on muutunud, aknaklaasid veatud ja muusika moodsam, saab siin tänaseni maitsta täpselt sama vaadet ja näha täpselt sama värelust, millesse armus tookord aknaaluses lauas istunud sinu verinoor vanavanaema Heiti Talvikut lugedes. “
Tõsi, kodulehelt jääb mulje, nagu toimiks siin nüüdki vilgas seltsielu. Võibolla suvel see siiski on ka nii.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar