Mu noor sõber

Nii nagu ikka, võttiski sünnipäeva päev kogu raskuse ja andis vastu kerguse ja helguse.

Fb panin juba eelnevalt valmis kirjutatud pisimõtiskluse koos piltidega endast läbi aastakümnete. Sellise:

Palju on mitmesuguseid inimesi ühes inimeses. Ja ma ei teagi, kas rõõmustada või kurvastada, et tegelikkuses tuleb elada ikka neist vaid ühe elu. Mina pean elama seda elu, mille kandja sündis siia ilma 71 aastat tagasi ja sai nimeks Imbi. Nimi valiti tollal populaarse sõnakunstniku Imbi Valgemäe järgi, sest mis sobib Valgemäega, sobib ju ka Veelmaaga (mu tegelik perekonnanimi; ma keelaksin nime vahetamise abiellumisel ära!). See elamine ei ole mul ehk kõige paremini õnnestunud, aga kuidagi olen siiski siiani jõudnud ja leppinud. Sest mis sa ikka teed. Kui isegi saaks aega tagasi, küllap korduks sama. Ja võibolla tegelikult ongi kõik palju paremini kui tundub. Jumalale igatahes ei ole mul midagi ette heita, tema on olnud üle mõistuse kannatlik ja halastav. Ja eks kõige parem asi ongi see, et olen selle ära taibanud. Ja sellest peale on Ta veelgi lahkemaks läinud.

Muide, täheldan, et elu lõpu poole oled eriti suur sõber lapse ja varasnoorega endas.