LÕPUTU KOHVIJOOMINE

 

LÕPUTU KOHVIJOOMINE. Nii on nimetatud näitus Lühikese jala väravatornis. Nimi on pärit Madis Kõivu näidendist, mida ma kahjuks ei ole ei lugenud ega näinud. Idee igatahes tundub huvitav olevat (“Kõigil ajastutel, ajalootormidest hoolimata on kohvikuelus ja -jutus midagi püsivat.“)

Käisime meiegi eile lõpuks selle näitusega tutvumiseni. Palju armsaid mälestusi :) .

Olin ka ise juba unustanud, et kunagi tuli pikalt ukse taga seista, et kohvikusse saada. Šveitser lasi mõne aja tagant mõned inimesed sisse, aga sageli tuli veel kohvikusaalis veidi seista ja peale passida, et kohe istekoht hõivata, kui keegi lahkub. Kui olid üksi või kaksi, tuli enamjaolt istuda ühte lauda võõrastega.

 

 

Aastatel ca 1968 - ca 1980 lemmikohvik PEGASUS. Omaaegne muidugi. Nüüdses ei ole käinud, olen hoidunud. Võibolla aga siiski peaksin ükskord üle vaatama. Ma ei käinud väga kaua ka Werneris Tartus, nüüd aga käin iga kord, kui sealkandis olen. Muidugi pole seal enam seda vaibi, teisalt aga ju hea, et elu on muutunud nii palju, et päris sellist vaibi polegi enam vaja. Mälestused peaksid jääma mälestuste riiulile.

“Noorte ja loovintelligentsi meelispaigana oli Pegasus oluline kirjandus- ja kunstielu keskus. Kohvikus korraldati arvukalt näitusi. Teisel korrusel oli klaver, mida kuulu järgi küll igapäevaselt mängida ei lubatud. Kui kellelgi tekkis tahtmine endal näppe soojaks mängida, siis see ei olnud oodatud. --- Kohvikut külastasid boheemlastest noored, kes eriti midagi ei tellinud ning see häiris teenindajaid tüütuseni. Mõni läks ka üle piiri, öeldes näiteks: “Mis sinusugusest mehest üldse kasu on…” --- Kohvikusse sisenejaid tervitas šveitser. Mõnigi neist oli üsna omapärane, üks neist raporteeris juba tänaval menüü sisu kliendile peast ette. “

"Laudadel oli näha kohvikanne, tasse, karahvine. Moskva kohvikus serveeriti kohvi tassides, mitte klaasides, nagu näiteks Pärli või Tallinna kohvikus. --- Klientide seas leidus alati eakaid külastajaid, kellest paljud tulid õhtuks kohvitassi kõrvale muusikat nautima. Juba Kultase vana traditsiooni järgides mängis seal kvintett: kaks viiulit, tšello, kontrabass ja klaver. Ansambli repertuaar oli lai, mõnikord kõlas isegi Straussi “Ilusal sinisel Doonaul”. Lühipaladest võis sageli kuulata salongikoosseisule seatud populaarseid lugusid, sünnipäevatervitusena mängiti ikka “Valgeid roose”. --- Legendaarne klient oli kohvik Moskvas näitleja Mauri Raus, kes valju hääle ja ideaalse diktsiooniga kohvikulaua taga luuletusi deklameeris." See oli kohvik MOSKVA. Istun sealt pärit diivanil ja selja taga on pildid kohvikust.