Rahutuse raamat

 

Osa inimkonnast naudib tegutsemist ja inimeste keskel viibimist, teine osa aga eelistab veeta aega omaette mõtiskledes. Bernardo Soares, abiarveametnik Lissaboni linnas, kuulub kindlasti viimaste sekka. Täpsustuseks peab küll lisama, et ta mitte ainult ei mõtiskle, vaid ka kirjutab. Kirjutab igal õhtul oma üüritoas, mille ta on sisustanud moel, mis võimaldab väärikalt tüdimust tunda. Ja tüdimust tunneb see üksildane hing, elu kõrvalt vaatleja, võõras elu võõrastemajas, tõesti. Kuigi tundlik ja teravapilguline inimloomuse tundja ning enda sisemaastike uurija, ei valda ta tegelikkuse keelt. Parim paik, kus viibida, on unelused ja kujutlused. Tegelikkus on kurb, kibe, labane, põlatav, absurdne… Inimesed? Üksindus masendab, seltskond rõhub. Kas ta on aga lootusetu pessimist? Ei, ta leiab lohutusi, ja neid on palju: on sinine taevas ebatäiusliku pilvega, on kerges tuules laperdav pesu nööril, on mõni mälestus, igatsus, lootus. Ja on eikellegi naeratus eimillegi aknal, mida ihkame siis, kui koputame omaenda olemuse uksele nagu kerjused, kes on tegelikult Kristus.

Bernardo Soares on üks mitmekümnest Fernando Pessoa teisest minast (Igaüks meist on palju erinevaid isikuid, iseendist koosnev rahvasumm), üks paljudest isiksustest, kes elas ühe mehe kehas. Fernando Pessoa ise aga on Portugali kirjanik (1888-1935), kes oma eluajal laiemat tuntust ei saavutanud, kuid on nüüd kultuskirjaniku staatusse tõusnud. Olen alati kaasa tundnud loojatele, keda on hindama hakatud alles nende maise elu järel. Pessoa pärand mahajääjatele oli suur puust kast, täis käsikirju. Nende seas ka lõpetamata jäänud “Rahutuse raamat, mille on koostanud Bernardo Soares, abiarveametnik Lissaboni linnas”. Raamatusse on kokku pandud 500+ fragmenti, mida võib lugeda endale sobivas järjestuses. Lugeda tuleb aga aeglaselt, vähehaaval ja eelarvamusteta enda sisse vaadates.

Mina omandasin raamatu jõuluvana kingikotist. Ta oli ilmselt pealt kuulanud, kui enne jõule tütrega raamatupoes asuvas kohvikus käisin ja raamatuletil seda raamatut nähes ütlesin: “Selle pean ükskord ostma.”