Varjatud maailmade avardumine

 

Ida-Euroopa autsaiderkunsti näitus “Varjatud maailmade avardumine” toimub üheaegselt kolmes Eestimaa linnas – Valgas, Viljandis ja Tartus. Möödunud nädalal sai Valgas asuv osa läbi vaadatud, eile käisime Viljandis, jääb veel Tartu. Peatuse tegemist nõudsid ka teele ette jäänud Paide. Väätsa, Türi, Võhma.

Juhtus olema üks neist kolmest päevast nädalas, mil see kohvik lahti on. Mu lemmik Paides.

Paides on üks huvitav koht minusuguse jaoks – Paide Suur Kirbuturg. Seda peab üks Soomes elav egiptlane. Mitu suurt ruumi on täidetud sõna otseses mõttes kila-kolaga. Peamiselt Soome kirbukate ülejäänud kaup. Mulle meeldib see selle poolest, et pakub arvatavasti samasugust naudingut kui arheoloogile tema töö. Palju on üleliia kulunut, veidi katkist vms, aga selle keskelt võib leida midagi, mis (vähemasti minu jaoks) huvitav. Hinnad on madalad, nii nagu sellise kauba puhul sobilik. Selle kirbuturu väiksem haru on Võhmas. Nende kahe poe peale kokku sain mitu asja, nt selle sinise heas seisukorras Pentiku küünlahoidja. Punane oli kodus juba olemas ühes Soome Pentiku esinduspoes käimisest saati.

Väätsa mõis jäi leidmata millegipärast. Küll aga sai leitud vana hoone, mille kõik seinad täis sellist toredat loomingut

Autsaiderite kunsti näitusel on võrdne tähendus piltidel ja looja elulool. Igasugused autsaiderid on mind noorest saati huvitanud, sest tegelikult annavad nad olulist teavet inimese, maailma ja maailmaülese kohta. Ja nagu olen alles vanuigi aru saanud, siis see ongi kogu mu elu läbiv huvijoon. Tulemused küll tagasihoidlikud. 

 Esindatud olid ka kodumaised loojad. Siin nt Valdek Tiirik, kes teab kõike rongidest ja rongijaamadest.

Ma keeldun lahkumast Viljandist enne, kui olen saanud einestada Fellinis!

 

Zolotko avastamine

 28.08.

Täiesti vaba päev ja ilus ilm ka. Ja milline õndsus, et trammid jälle sõidavad Põhja-Tallinnast välja! Mina sõitsin nr 1-ga Kadriorgu eesmärgiga käia läbi mitu nägemata näitust KUMUs. Alustasin 5. korruselt – Jevgeni Zolotko “Aadama saladus”. Ja sellega piirdusingi. Ma olin vist ainuke hästi paljude näitusel jalutajate seas, kes vaatas süvenenult läbi kõik videod igas ruumis, sai kaasa haaratud ja puudutatud.

Pärast seda ei tahtnud enam midagi muud vaadata. Jõin all kohvikus ühe kohvi, jalutasin tagasi trammile ja sõitsin koju.

Ma ei proovigi sellest midagi kirjutada. Panen siia vaid tsitaadi kuraator Triin Tulgiste-Tossilt:

”Tema teosed ei ole kunagi olnud kaasamõtlemiseks, vaid äratundmiseks. Neile võib läheneda detektiivina, püüdes installatsioonidesse peidetud vihjeid ja tsitaate dekodeerida, kuid sellega jääb midagi olemuslikku tabamata. Tema teostes võiks lihtsalt olla, nagu looduses. Ja näib, et kunstniku eesmärk ei olegi muud, kui see, et vaataja end neil hetkedel üksi ei tunneks. ”

TRIKSTER TIHANE. TARTU

 

Viimane söögikoht selle 4-päevase Lõuna-Eesti reisi ajal oli tagasiteel koju, kui tegime peatuse Tartus. Valisime seekord Aparaaditehases asuva Trikster tihase. Teistes sealsetes tundus menüü piirduvat kas saiakeste või burgerite-pitsade-salatiga. Mäletamist mööda oli see mul kolmas kord süüa-juua selles kohas. Eelmistel kordadel olin istunud ülakorrusel , seekord jäime alla. Interjöör on kohvikus meeldiv, sobiv nii prae söömiseks kui lihtsalt kohvi joomiseks. Huvipakkuv oli ka suur raamatusektsioon. Neid on praegu küll paljudes kohvikutes, siin aga hakkas silma just raamatute valik. Oleks tahtnud mõndagi päriselt lugeda või lausa koju kaasa viia.

Meid oli 4 inimest+koer. Ainuke pilt saigi tehtud viimasest, Pulikust. Kui meile söök ette kanti, olime niivõrd orienteeritud selle kallale asumisele, et täitsa ununes pilti teha… Tellitud sai üsna erinevalt. Ljoshka võttis mereandidega risotto, Sandra kartulivahvleid ja meie Reedaga angersäga. Mida teised jõid, ei mäleta enam, mina võtsin tavapäraselt klaasi valget veini. Valikut ei olnud,  klaasiga oli vaid üks vein, seega jõin pakutavat Chardonnay’d. Puliku toit tuli perenaise kotist, vesi vaid oli kohvikust, tasuta muidugi. Mina ja mõned veel lõpetasime söömaaja kohviga.

Oli igati kena ja hää aeg.

 

KOHVIK KATARIINA. VÕRU

 

Küsisime mitme inimese käest soovitust kohvi joomiseks Võrus. Vastus oli iga kord üks - Katariina.

Eks siis otsisimegi selle üles. Eriti keeruline see ei olnud. Aadress ongi Katariina allee 4 . Koht on kena, mõned lauad asuvad ka kohvikust väljas, alleel. Kohvik ise üsna väike, koogilett, 4-5 lauda, seinal maalid. Olime kolmekesi, igaüks võttis erineva koogi. Minu valik oli väike martsipanirullike, seda just tema väiksuse tõttu, sest pean ju ma piirama magusa söömist. Hea meel oli kaerapiima olemasolust. Jäime kõik rahule.

Kokkuvõttes oli selline armas väikelinna kohvikoht.

 

 

 

KOHVIK NAMM. VÕRU

 

Võrus käisin kunagi ühes kohvikus, millest jäi hea mälestus. Kohvik asus kohas, mida nimetati Stedingu majaks. Selgus aga, et seda kohvikut seal enam ei ole. Maja nimi on küll sama, kohviku nimi aga – NAMM. Tunnistan, et ei oodanud sellise nimega kohalt eriti palju. Aga taas, nagu Valgas, pidin tõdema, et mul on liiga palju eelarvamusi… Kohviku stiil oli sama, menüü aga paremgi.

Meil ei olnud kõhud eriti tühjad, seega piirdusime kergema valikuga. Mina võtsin suvise salati röstitud kartulitega. Reet ja Sandra valisid Caesari salati. Jäime kõik rahule. Reet kui autojuht jõi vaid vett, Sandra kokteili (koostist ma ei mäleta), mina uurisin veine. Neil ei ole väga suurt valikut, see-eest aga on see huvitav. Minu valitud veini marjade kasvatamisel nt on kasutatud ka heliteraapiat… Ma ei tea, kas see on sellest, aga vein oli tõesti kuidagi eriline.

P.S Infot internetist:

Võru linna ajalooline kivihoone (19. saj.) on saanud oma nime siin aastakümneid tegutsenud apteegilt. Vana apteegi siseseinte väljapuhastatud kihid kõnelevad erinevate ajastute lugu, jättes ruumi ka kujutlusvõimele.
Ühte seina ehivad käsitsi vormitud keraamilised plaadid (autor Kristel Sihiveer). Eklektiline sisustus on taaskasutusest.
Kaasajal on maja tuntud ka kunagise omaniku järgi Stedingu majana.

 

 

 

KOHVIK CARL. VALGA

 

Ühe korra olen Valgas kohvikus käinud, nime ei mäleta, aga mäletan, et hoolimata kenast teenindusest toit nii hea ei olnud. Seepärast oli veidi eelarvamust ka seekord.

Võin aga etteruttavalt öelda, et eelarvamused jäid ainult eelarvamusteks. Kultuurimajas asuv kohvik Carl tegi meeldiva üllatuse. Kõigepealt hindadega ja siis ka toidu endaga. Praed maksid alla 10 euro. Mina sõin kanarulaadi valgehallitusjuustu ja õuna täidisega ja see oli tõesti üllatavalt maitsev.

Nad reklaamivad ennast kui kohta, kus " ootab hubane interjöör, sõbralik teenindus ning maitseküllased toidud. Valmistame toidud alati värskest ja valdavalt eestimaisest toidumaterjalist." Sedapuhku oli see tõesti tõsi.

Taimepiima kohvile küll ei olnud, aga see ei rikkunud head muljet.

 

 

 

KOHVIK PIERRE. TARTU

 

Kohvik-restoraniga Pierre olen juba varasemast tuttav. “Prantsuse köögist kantud maitseelamused” on kirjas nende tutuvustuses. Paraku oli sel päeval vaja kokkuhoidlik olla ja nii võtsin vaid päevaprae. Selleks oli praetud kala lisanditega. Oli ok, aga teine kord valin ikka isuäratavast menüüst midagi põnevamat ;) . Veini võtsin siiski teise kui päevapakkumises oli, sest see mulle ei sobinud. Koogid… oo! Maitsesin teiste võetut ja palusin Jumalalt tahtejõudu mitte tellida ka endale… (Ei oleks tahtnud näha veresuhkrut 10+ peale hüppamas)

 

 

Tunnetest

 

Istun,

ja tunnen oma tundeid.

Las nad tulla

ja olla

ja jälle tulla.

Muutuvas valguses,

vahelduvais helides

on kõik, mis olnud

ja natuke seda, mis on.

Mis tuleb – saan tunda,

                                        kui see on olnud.

 

 

Selline õhtu

 

Üks mu lemmikluulekogusid, Jaan Kaplinski “Õhtu toob tagasi kõik”, algab kirjaniku tõlkega Sappho luuletusest:

Õhtu, tagasi tood kõik,
mis pillas laiali kirgas koit,
tood lamba, tood kitse,
tood emale tagasi lapse.

Eilne õhtu oli tõesti eriline. Üle pika aja jõudsid ühel hetkel ühte ruumi Eestimaal kõik lapsed + kaheksast kolm lapselast. Muidugi tuli see ime pildile jäädvustada.

Boonusena veel üks ime: üle pika aja sain kogeda tõelist pikaajalist ja vägevat äikest. Pildile ma teda küll oma keskpärase Samsungiga ei saanud, salvestasin mällu. Küll aga sai tütar Kristiina pildile muidu imelise õhtuse hetke õues.

 

Minu oma ingel

 

9.08.2024

Minu enda ingel! Ta on mul olemas. Selle päeva õhtul, kui olin hingeliselt kokku kukkunud, kui kõik oli valesti, kui kõik oli alati olnud valesti – seisis ta mu kõrval. Ei, tegelikult mitte otseselt kõrval, vaid ees. Mina istusin diivanil ja tema seisis mu ees, veidi vasakul minust, väikese distantsiga. Selline suur ja justkui hõbedane. Turvaline. Oi, kui turvaline! Ma hakkasin naerma ja nutma korraga..

Ma ei näinud teda oma silmadega. See oli – võibolla tunnetus, mis võttis kuju. Ma tundsin teda iga rakuga, iga õnnelikuks muutunud rakuga.

Minu ingel, ma armastan sind!

 Ja ma tean nüüd, et oled alati siin, minuga, kuigi ma alati ei näe ega tunne ja võibolla mõnikord isegi unustan,

kristall või klaas

 

Olen arvanud,

et ehitan kristallist,

kuid klaasist killud

on rääkinud muud.