Vananedes pidi inimene jälle lapseks muutuma,
- oh, ärge solvake mind, mul on kõrgharidus!
Täna hommikul aga märkasin, et
hambaharjatopsid vannitoa riiulil on
tegelikult värvilised:
üks punane kui õunapale,
teine sidrunkollane ja
kolmas kui suvine taevas.
Ma olin nii rõõmus, et võin
keset elu olla kui laps!
Kui sul on nii kultuurne pere, et reede õhtul balletti vaatama minnes kohtad teatris oma poega ja oma tütart...
(Mustamäe koguduse ajalehele)
Eestlased olla Euroopas ühed suurimad raamatuhuvilised. Loevad, kirjutavad, kirjastavad ja korraldavad kirjandusele pühendatud üritusi, mis ei jää ainult kitsa ringi rõõmuks. Üks neist on Kirjandustänava festival, mis tänavu septembris juba kaheksandat korda Kadriorus aset leidis. Paik on selleks väga sobiv - Koidula tänav, kus asuvad Tammsaare, Vilde ja Undi muuseum.
Palju festivalil pakutavast toimub samaaegselt, ja see teeb valiku raskeks. Mina valisin jalutada ühest kohast teise, et võtta palakesi paljust.
Ühes telgis tutvustab Imbi Paju oma lasteraamatut «Kadrioru aednik”. Saan teada, et see on lugu väikesest Käbist, tema kokkukasvamisest kodumaa ja selle loodusega. Pean ostma lastelastele, mõtlen. Teises kohas toimub otseülekanne Vikerraadio saatesse “Loetud ja kirjutatud”, kus Maarja Vaino vestleb Tõnu Õnnepaluga tema teoste "Siinpool vaikust" ja "Paradiis" teemadel. Taas saan imetleda (ja kadestada) Õnnepalu oskust näha, tunda, mõtestada ja sõnastada. Kolmandas ajab K.-M. Sinijärv juttu majandusanalüütik Peeter Koppeliga tema artiklikogumikust “Tasuta lõunaid pole olemas”. Vestluse lõpus ärgitab Koppel intoverte küsimusi esitama, sest just neil olla kõige huvitavamad küsimused, millele aga küsimata jäänuna ei saa vastata.
Mitukümmend minutit istusin Luulesillal Luigetiigi paviljonis ja nautisin salvestatud eesti luulet. Mõnikümmend minutit seisin Vilde muusuemi ees EiKi akustilist kontserti kuulates (kas võib olla kedagi, kellele see kena noormees ei meeldi?).
Uurisin kirjastuste lette. Hämmastusin, kui palju on meil omanäolisi väikekirjastusi. Teatavasti aga on raamatute hinnad üsna kõrged ja nii piirdusin vaid W. C. Williamsi luulevalikuga kirjastuselt Salv. Boonusena pühendus esilehele raamatu tõlkijalt Rein Raualt.
Tänaval kohtusin tuttava kirjanikuga, kes ütles, et võtab igal aastal selle päeva vabaks, ning läks seejärel Hargla uut romaani ostma.
Sain osa paljust, aga paljust ka ei saanud. Ei ostnud teatripileteid, ei osalenud viktoriinis, ei proovinud kätt kalligraafias, kuulamata jäi hulk põnevaid esitlusi ja arutelusid. Ilma jäin ka kiluleibadest hoovikohvikus Viplala - need söödi kiiresti ära.
Nädalaid ei mäleta ma kärbseid toas.
Täna hommikul aga üllatas mind üks selline. Järjekindlalt tahtis ta istuda mu käe peale, eelistas isegi lausa näpuotsa. Mitmeid kordi ajasin ta eemale, küll leebemalt, küll rangemalt. Tuli tagasi. Kui mujale ei saanud, siis istus vähemasti arvuti lahtisele kaanele, näoga minu poole. Ma ei teadnud, kas solvuda tema ebaviisakusest või pidada seda hoopis poolehoiu märgiks. Mõne aja pärast läksin kööki vaatama, mis külmkapist leida. Esmalt leidsin surnud kärbse. Pea genereeris kohe liigutava loo: see õnnetu kärbes külmikus oli sinna hiljuti kogemata jäänud ja külmunud. Mind piirav kärbes oli näinud, kuidas kaaslane külmikusse kinni jäi ja tahtis nüüd mu tähelepanu sellele juhtida ning mind suunata teda päästma. Hiljaks jäi, ei mõistnud me teineteise keelt.
(Ah, ärge tulge mind õpetama, et kärbestel pole ei kaaslasi ega tundeid!)
Küll tahaks teada kasvõi mõne eelneva põlve tõelist elulugu! Mitte lihtsalt fakte, mida saab leida arhiividest, vaid nende mõtteid, tundeid, suhteid, suhtumisi jms, mis annab inimesele isikupära.
Mina olen näinud mõlemat vanaema. Isa ema siit ilmast lahkumise ajal ootasin ma oma esimest last, ema ema lahkumise ajal olin 4-aastane. Läks hulk aega, enne kui hakkasin mõistma, et nemadki olid kunagi lapsed, neiud, naised, mitte ainult minu vanaemad. Neilgi olid oma unistused ja pettumised, kibedused ja leppimised.
Vanaisasid pole kumbagi näinud. Isapoolne jäi sõtta, temast on vähemasti pilte olemas. Emapoolset ei mäletanud ema isegi. Ah, kuidas ma lapsena tahtsin, et oleks mul üks halli habemega mõnus vanaisa! Mõnikord mõtlen, et ehk mõtlesid nemadki omal ajal sellele, et kord saab neil olema lapselaps ja püüdsid kujutleda milline ta võiks olla ja mida võiks üheskoos ette võtta…
Igatahes teadke, et ma teid armastan!
Kõik muudkui “avaldavad” ja “räägivad ausalt”. Nii oma eraelust, iluoppidest, hobidest kui mistahes asjadest veel. (Lähtun pealkirjadest, mis ka oma huvi puudusel paratamatult silme ette jäävad.)
Ma ka avaldan. Räägin ausalt, et mulle meeldib vaadata telekast “multikaid” (nagu me neid nimetame nende lihtsuse ja lihtsameelsuse tõttu). Selliseid nagu nt “Isa Brown”, “Grantchester” jpm. Nüüd hakkas ETV hulga aastate tagant taas näitama seriaali “Südameasi” (Heartbeat). Vaatan mõnuga. Midagi tõsisemat ja dramaatilisemat vanainimese süda ja ajud enam välja ei kannata.
