Kärbestest

 

Nädalaid ei mäleta ma kärbseid toas.

Täna hommikul aga üllatas mind üks selline. Järjekindlalt tahtis ta istuda mu käe peale, eelistas isegi lausa näpuotsa. Mitmeid kordi ajasin ta eemale, küll leebemalt, küll rangemalt. Tuli tagasi. Kui mujale ei saanud, siis istus vähemasti arvuti lahtisele kaanele, näoga minu poole. Ma ei teadnud, kas solvuda tema ebaviisakusest või pidada seda hoopis poolehoiu märgiks. Mõne aja pärast läksin kööki vaatama, mis külmkapist leida. Esmalt leidsin surnud kärbse. Pea genereeris kohe liigutava loo: see õnnetu kärbes külmikus oli sinna hiljuti kogemata jäänud ja külmunud. Mind piirav kärbes oli näinud, kuidas kaaslane külmikusse kinni jäi ja tahtis nüüd mu tähelepanu sellele juhtida ning mind suunata teda päästma. Hiljaks jäi, ei mõistnud me teineteise keelt.

(Ah, ärge tulge mind õpetama, et kärbestel pole ei kaaslasi ega tundeid!)