Lugesin, et Tartu Uues Teatris etendub lavastus nimega “Abrakadabra”, mis põhineb väljamõeldud sõnadel. Eeskujuks on John Koenigi teos „Dictionary of Obscure Sorrows“. Meenus, et see raamat mul ju kodus olemas. Ostsin Amazonist mõni aasta tagasi. Lugesin teda õhtuti andunult mitu aega, seejärel, nagu kõik asjad, nii head kui halvad, ununes. Otsisin ta nüüd üles ja lehitsen uuesti. TUTi kodulehel on iseloomustatud sõnastikku kui poeetilist kogumikku sõnadest ja nende seletustest, “mis püüavad tabada tundeid, mida me kõik oleme tundnud, kuid pole senimaani osanud sõnadesse panna.” Tõdetakse ka, et need on küll väljamõeldud sõnad, ent tegelikult on seda ju kõik sõnad.
Nendes sadades sõnades peitub palju kirjeldusi tuttavatest tunnetest, aga ka selliseid, mille kogemine puudub. Minu lemmiksõna on ‘ambedo’ – a momentary trance of emotional clarity. Ühel ootamatul hetkel haakub kõik, mida näed – kingapaelad, pilved, vihmatilgad, möödaminejad… ja sa saad äkki kõigest aru. On vaikus, rõõm, rahu ja tänulikkus. Oled olemas.
Aga see on hetk. Hetked teatavasti mööduvad. Ja taas on
anoscetia – the anxiety of not knowing “the real you”
kudoclasm – a cascading crisis of self-doubt
chtosis – the awareness of how little we really know
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar