Pilved olid tardunud

Ma otsustasin:
olen nüüd tark, hea ja ilus.
Indrek ütles ju sedasi
(viiskümmend aastat tagasi).
Heitsin uhke pilgu taevasse.
Pilved 
olid tardunud. Ehmatusest.

Pühapäev

 

Üks võimalus pühapäeva veetmiseks (ei ole tänane avastus, olen varemgi nii teinud). Lähed trammipeatusse ja ootad esimest trammi. Astud sellele ja sõidad lõppu. Juhul kui see on nr 1, siis tuled maha Kadriorus. Jalutad mööda teid (kõndimine on kasulik!), vahepeal istud pingile ja keerad näo päikese poole (vanainimene peab ju ka veidi jumet saama!), samas jälgid ka huviga möödujaid (ega ma neid ei arvusta! Loodetavasti…). Siis kõnnid edasi ja avastad, et oled Peeter I muuseumi juures ja see on avatud. Meenub, et viimati käisid seal aastakümneid tagasi. Telefonis on muuseumikaart, seega võib ju vahelduseks sisse astuda. Vaatad uhket mööblit (tegelikult mitte päris minu maitse!), loed stende ja jälgid videot Peetrist, Põhjasõjast, Kadrioru lossist jm ning mõtled ajaloo ebaõiglusele ja ebameeldivusele (püüad seda mitte südamesse võtta). Teed endast pildi (ruum on piisavalt hämar, et veidi parem pildile jääda!) ja liigud siis edasi. Varsti oled KUMU juures. Sealsed näitused on läbi käidud, aga kohvikusse võib ju ikka sisse astuda. Kohv joodud ja pisike trühvlike söödud, kõnnid trammipeatusse ja asud koduteele. Trammis, nagu ka pargis, on palju teisi keeli kõnelevaid inimesi (tõded taas, et sulle see meeldib).

 

 

 

 

mina ja hing

 

Arutan oma hingega

maailma olemust ja selles olemist.

Kumbki arvab vaikselt, et on teisest targem.

Ma olen viisakas, ei vaidle vastu.

Liiati – kes seda teabki,

kummal on tegelikult õigus.

Eks minu kogemus ole ju väiksem

tema omast.

P.S Luuletus ei pretendeeri olema luule, kritseldus ei pretendeeri olema kunst. (Ei siin ega ka mujal.)

 

Elu ja tuvi

 

Üksi, kaksi

ja mitmekesi

kõndis tänavail

elu.

Sõi jäätist.

Jooksis trammile,

Hõikas sõpra.

Arvas, arvustas,

arvutas.

Ja päike paistis

ja elu oli rahul.

Reklaamtahvli all

aga üks tuvi

nokkis

teise tuvi surnud ihu.

Minu tulevik

 

Eile õhtul õnnestus mul järjekordne väike presskann puruks pillata. Seega oli tänane esimene käik uut ostma. Eelmine maksis u 30 EUR, sellega arvestasin ka täna. Poes (Kaubakas) aga selgus, et mõned värvid on odavamad kui teised. Nt roosa. Minule see sobib ja selle võtsingi. 9 eurot nagu maast leitud! Kasutasin selle maast leitu rõõmsasti ära tagasiteel Saiakangi kohvikus. Neil on hea rummipall, mida ei saa kahjuks öelda igal pool selle nime all müüdava toote kohta. Ka kohvi kohta ei ole mul nurinat. Suurim elamus aga oli see, et nägin seal enda tulevikku. ;) Üks üsna vana proua, kepiga, tuli uksest sisse. Müüjanna juba teadis teda. Aitas ilusti lauda ja küsis kohe, et kas ikka kohv ja lõheleib, Proua noogutas kerge naeratusega. Üksikud vanaprouad kohvikus ilma ja inimesi vaatamas või ajalehte lugemas on mulle ikka südamesse läinud :) .  

 

Sõber sääsk

 

“Kui oleme kellegagi natuke rohkem sõbraks saanud, siis nende väike torkimine ei häiri enam nii palju.” (Urmas Tartes, putukateadlane)

Sõber sääsk vajas verd. Söötsin tal kõhu täis. Mingilgi moel tänu väljendamata lendas ta minema. Tuli teine. “Küllalt,” mõtlesin, “tee vehkat! enne kui ma sulle nii äigan, et sa enam kuhugi ei lenda! “ Aga võibolla ta solvub sellest… miks ma teda halvemaks pean kui teist…

Kui üks sääsk on sõber, siis võiksid ju teised ka olla? Söögu siis pealegi.

Akna panin aga kinni. Pole vaja rohkem sellist dilemmat.

“Kui sääsk tuleb meie verd imema, siis see toit jõuab ühel hetkel ka suitsupääsukesse, meie rahvuslindu.” (Urmas Tartes, putukateadlane)

Telefonikõne

 

Nonii, nüüd jõudis see siis ka minuni. Need kõned nimelt. Olen neist üsna palju kuulnud-lugenud, aga siiani minust mööda läinud. Seisin trammipeatuses Hobujaamas. Müra ümberringi. Tel heliseb, vaatan - tundmatu number. Esialgu ei reageerinud, sest niikuinii miskit ei kuuleks sellel taustal. Aga helistab kohe uuesti. Ok, võtan vastu. Naise hüsteeriline hääl seletab midagi. “Mida?” küsin, sest ei saa aru ühestki sõnast. Samal ajal lasen kiiruga peast läbi kõik naistuttavad, kes võiksid mulle miskis hädas helistada, aga kellestki neist ei suuda uskuda sellist emotsioonipuhangut. Kuulan hetke veel, kõne muutub veelgi hüsteerilisemaks, ja mõned häälikuühendid, mis minuni jõuavad, ei kõla sugugi eesti keele moodi. Siis taipan. Ütlen talle “Mine p----e” ja panen tel kinni. Ilma ühegi tundeliigutuseta südames, et äkki nüüd lasid pätid ta maha, kuna tal polnud lunaraha maksta. :)

Juuksuri koer

 

Kindla peale on mu lemmikjuuksurid need, kellel on mõnikord tööl kaasas armastusväärne koer, kes tuleb kliendile lahkelt vastu ja laseb end veidi sügada! Siiani tean küll vaid ühte sellist juuksurit ja tema juures käin hea meelega ka siis, kui koeral vaba päev on.