Nonii, nüüd jõudis see siis ka minuni. Need kõned nimelt. Olen neist üsna palju kuulnud-lugenud, aga siiani minust mööda läinud. Seisin trammipeatuses Hobujaamas. Müra ümberringi. Tel heliseb, vaatan - tundmatu number. Esialgu ei reageerinud, sest niikuinii miskit ei kuuleks sellel taustal. Aga helistab kohe uuesti. Ok, võtan vastu. Naise hüsteeriline hääl seletab midagi. “Mida?” küsin, sest ei saa aru ühestki sõnast. Samal ajal lasen kiiruga peast läbi kõik naistuttavad, kes võiksid mulle miskis hädas helistada, aga kellestki neist ei suuda uskuda sellist emotsioonipuhangut. Kuulan hetke veel, kõne muutub veelgi hüsteerilisemaks, ja mõned häälikuühendid, mis minuni jõuavad, ei kõla sugugi eesti keele moodi. Siis taipan. Ütlen talle “Mine p----e” ja panen tel kinni. Ilma ühegi tundeliigutuseta südames, et äkki nüüd lasid pätid ta maha, kuna tal polnud lunaraha maksta. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar