Lapsepõlvemälestused on kallid. Truudeks mälestuste talletajateks on ka asjad. Aastakümnete taguseid asju jääb aga üha vähemaks. Teinekord juhtub, et kuskil, näiteks mõnes vanavara poes, tuleb ette just samasugune asi, mis endalgi lapsena kodus olnud ja mille nägemine tekitab ootamatu helluse tulva ja soovi see endale saada. Justkui saaks selle läbi tagasi õndsasse kadunud maailma, kus päevad läbi paistis päike, ema naeratas, isa viskas nalja ja sina ise ainult mängisid. Jätad aga siiski asja sinnapaika. See ei ole sinu asi, see on kuulunud kellelegi teisele. Las sinu asjad jääda mälestuspildiks, nii nagu kogu minevik.
Mõni asi mul aga siiski on. Näiteks see pildil olev raamat Tsaar Saltaanist. Olin u 4-aastane kui vanaema Elisabeth istus põrandal mu kõrval ja me joonistasime. Joonistasime siia raamatusse. Ja see ei rikkunud raamatut, hoopis muutis selle väärtuslikumaks. Peatselt pärast seda maeti vanaema maha.
(Mõtted asjade püsitusele ja mäletamisele viis Jenny Erpenbecki raamat „Things That Disappear”, mis mõni päev tagasi postiga tuli.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar