Kunagi oli ka ISA väike, vastsündinu. Pilt tõendab. Muidu vist ei usuks. Teise pildi ajast tõendab tema olemasolu isegi mu oma mälu. Mäletan teda palju, sest ta oli täiega minu elus, oli alati minu jaoks olemas. Hoolimata sellest, et tollal oli töönädal pikem ja vaba aega seega ilmselt vähem. Millal iganes võisin tema käest küsida ”Mis on Nigeeria pealinn?” või ”Miks karud talvel magavad?”. Iga küsimus sai vastuse, sest ta oli kõige targem inimene. Ja kuidas see teisiti saigi olla - ta ju luges palju. Ja mõtles ka. Ta mõtles pigem vasakpoolseid mõtteid, ta uskus, et headus ja teadus võidavad maailmas ja et ükskord tuleb õiglus ja võrdsus. Vähemasti nooremana mõtles ta nii, ma ei ole kindel, kas ta ka vanemast peast uskus, et see teoks saada saab. Aga võibolla lootus säilis, et kunagi ehk ikka. Tema töö oli kirjutuslaua taga. Mulle meeldis ka töötamist mängida. Võtsin virna mittevajalikke täistrükitud pabereid ja hakkasin teksti allajoonima ning sõnu ja lauseid maha kriipsutama. Sest niimoodi ju teevad inimesed tööd? Kui isa ei olnud töö juures ega teinud ka kodus tööd, jalutasime linna peal. Küllap said aja jooksul kõik tänavad läbi jalutatud. Ja pühapäeviti mängis ta meie (ema ja minu) soovilugusid vinüülplaatidelt. Ah… ma hakkan vist juba härdaks muutuma… Olgu peale. Seda aga pean siiski veel ütlema, et ka pärast vanemate lahku minemist (olin siis u 15) oli ta alati mu jaoks olemas. Ja minu juuresolekul nad ei tülitsenud ega rääkinud halvasti. Mul on nendega vedanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar