Oli mul selline poolsugulane, eakas juba. Kui talle helistasin, küsis ta ikka, et kuidas elan. Sageli vastasin, et miskeid uudiseid ei ole. See on hea, ütles ta alati, sest uudised on ju ikka halvad.
On Venemaal üks selline poeet - Katarina Sultanova. Üsna juhuslikult avastasin ta hiljuti. (Ma ei tea, kas ta on seal kuulus, tal on küll hulk jälgijaid, kuid vb Venemaa mastaapides ei olegi see mingi hulk?) Tean aga, et tal on tundlik hing, mis valutab halbadest uudistest. Siin üks salm ühest tema luuletusest neile, kes loevad vene keelt:
Люди озлоблены, люди беспомощны и закрыты.
В поисках смысла мечутся, кто куда.
Если не хочешь пополнить
Расстрельных списков -
Попробуй нежность.
Научись поступки, а не слова.
(Vabas tõlkes umbes nii: Inimesed on ärritunud, on abitud ja kinnised,/ mõtte otsinguil tormlevad siia-sinna./ Kui sa ei taha täiendada hukatavate nimekirja -/ proovi õrnust./ Õpi tegusid, mitte sõnu.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar