Eestlased
on üks kummaline rahvas. Aeg-ajalt teevad nad mingi ürituse,
tulevad kokku kõigist maakondadest, võtavad kätest kinni,
tunnetavad taevani tõusvat ühtsust, endiga,
teistega, olnutega ja tulevatega
– minu inimesed! Noored
ja vanad, pikad ja paksud, mehed, naised ja muud, heledad ja tumedad,
professorid ja pudelikorjajad
- kõik on
minu inimesed!
Oh
kaunis hetk, sa viibi veel!
Aga
ei viibi... Juba järgmisel (no hiljemalt ülejärgmisel) päeval on
minu inimesteks jäänud mina ja mõned minusugused.... Kuni järgmise
korrani. No hea, et neid kordasidki on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar