Täiuslik õhtu

27.04.19

Seda ma nimetan täiuslikuks õhtuks. Leidsin oma täituubitud stangelt kleidi (Ivo Nikkolo 4 euro eest), mis seal seisnud aastaid, sest pole olnud juhust kandmiseks. Jõudsime õigeks ajaks kohale, isegi märksa varem tegelikult. Lausa nii vara, et sai Pizzicatos klaasi cavaga hinge rõõmustada. Kõige odavamad kohad vasakul rõdul osutusid täitsa talutavateks. Võiks arvata, et orelikontserdil polegi oluline näha, vaid kuulata. Cameron Carpenteri puhul aga on vaatamise võimalus kindlasti boonus. No kontsert ise... mõtlesin tükk aega, kuidas iseloomustada ja leidsin, et parim on nii: tegi õnnelikuks. Saal aplodeeris püsti seistes, Carpenter andis lahkelt 4 (!) lisapala. Kõik soovijad said pärast autogrammi, teha pilti ja vahetada paar täiesti personaalset lauset. - Minu piltidel näete cavat, kleiti, ainulaadset orelit, millega Carpenter maailmas ringi sõidab, tema autogrammi ning teda ennast meie vahel.

Ilus ja kole maailm

26.04.19

Vaatan nüüd maailma kahe selge silmaga. Näen ära kogu ilma ilu. Näen ära ka selle, mis kole. Kas rõõmustada või kurvastada? :)
(Käisin teisel silmaopil...)

Tallinna hommik

19. 04.19

Hommikud ja õhtud - need on minu elu. Päev võiks mu poolest olemata olla. Asjalikkus ja toimekus ei ole minu rida. Hea meelega magaksin päeva maha, ärkaksin alles pealelõunal, siis kui kõik nähtav ja nähtamatu muutub rafineeritumaks, subtiilsemaks. Sellisena säilib maailm järgmise hommiku lõpuni.
Kuna Pariisi, Rooma ja Viini hommikud jäävad kättesaamatuiks, piirdun kodulinna omadega. See kevadine hommikupäike! Paradiisis vist on samasugune. Kohvikud on veel pooltyhjad. Valin Saiakangi-aluse. Latte mandlipiimaga, martsipanisaiake ja aknaalune laud. Tänavakesel liigub vähe inimesi. Mööduvad mõned Jaapani turistid, mitte esimeses nooruses. Vaatan alati huviga jaapanlannade riietust, mõnigi kord võib näha omanäolist stiili. Veidi aega on tänav jälle tühi. Siis tõttab mööda tumedanahkne noormees. Mõttes soovin talle Jumala kaitset iga kurja pilgu ja halva sõna eest. Tasapisi hakkab inimesi rohkem liikuma, ka kohvik täitub. Saiake juba otsas, rüüpan veel viimased lonksud lattet. Pühin suu puhtaks ja panen mobla hetke pärast tasku ning hakkan kodu poole liikuma. Tundub, et läheb juba päevaks kätte ära.

Pariis, Pariis...!

18.04.19

Viimastel päevadel on Pariis olnud teemaks. Seda siis nii kirikupõlengu kui Õnnepalu uue raamatu „Pariis” valguses. (Raamatut parasjagu loen ja naudin.) Mõtlen ka oma suhtele selle linnaga. Varasest noorusest on ta olnud mu paleus. Muidugi olin oma peas loonud oma Pariisi. Kui piirid lahti läksid, käisid paljud seal ära ja ütlesid, et see polegi enam see, mis kunagi olnud. Aga võibolla olid ka nemad lihtsalt oma Pariisi loonud ja võibolla polegi ta kunagi teistsugune olnudki. Minul tollal selline võimalus puudus, et sinna sõita ja üle kontrollida. Puudub praegugi. Mõned aastad tagasi sain siiski veeta seal pool päeva ja ühe öö. Oodates kohtumist võõrustajaga jalutasime pikki tänavat (ma ei tea kus...). Otsustasime siis pöörata põiktänavasse, et jõuda paralleeltänavale ja sealgi ringi kolada. Paralleelist ju lihtne tagasi tulla mõnd teist põiktänavat pidi, eks ole? Ei olnud. Ei olnud üldse mingit paralleeli. Hoopis teistsugune tänavavõrgustik oli. Tuli tunnistada, et oleme eksinud, ja abi otsida. Selle tänavatel kolamise ajal märkasin aga üht minu jaoks hämmastavat asja: inimesed panevad sind tähele. Isegi naeratavad. Rahvarohkel tänaval, miljonilinnas.
Aga hommikukohv croissant’iga tänavakohvikus jäi joomata. Pean kuidagimoodi tagasi saama!

Palun kirjutage, et Imbile ja ...

17.04.19

"Aga ma ei võta oma unistusi enam kuigi tõsiselt. Lasen neil tulla ja minna, vaatan neid nagu saadet, nagu dokumentaalfilmi, elan natuke kaasa.Hakata neid teoks tegema? Küll elu teeb ise midagi teoks. Ikka satud kuhugi, elad kuskil, koged midagi. Põhiliselt sarnaseid asju. Siis jälle natuke teistsuguseid. Isegi kohad, kuhu teatud perioodil satud, olgugi erinevad, on lõpuks just kuidagi ühesugused, kuigi enda arvates otsid vaheldust."

Kõigi Eesti

14.04.19

Minu panus antud.

Paldiski ilme

8.04.19

Väike on see Eesti, aga siiski nii eriilmeline. Sattusin Paldiskisse. Suurimad elamused olid „daatšade” rajoonis, kus tuli taas imetleda inimeste leidlikkust hädas olles: mida kõike on võimalik kasutada eluaseme püstitamiseks! Pildistada oleks olnud seal mõndagi, aga ei tihanud, sest ühest aiast tuikus välja kurjalt altkulmu piidlev mees ja teisal vaatas sarnane aknalaadsest tootest välja. Paremini läks Paldiski kassidega. Pildile sai veel üks ülesvuntsitud kirik ootamatu laste mängumaaga aias.

Hinge soojendamine

5.04.19

Keegi sumiseb. Keegi piniseb. Keegi trillerdab ja vidistab. Läbi suletud laugude tungib sisse päike. Tungib lausa hinge, soojendab seda talvest räsitut. Tuules on lapsepõlve lõhnu, lapsepõlve unistusi ja muretust.
Hetkeks on hajunud reaalsuse taak.

Mere elu

4.04.19

Meri elab oma elu. Peegeldab taevast, kord halli, kord sinist. Veeretab laineid, kord kõrgeid ja vahuseid, kord tasaselt sillerdavaid. Kajakatel oma mured, varestel samuti. Inimestel ka. Kelle mured on kõige suuremad? Mina ei tea. Tean aga, et kõik tahavad elada. Tean aga ka, et kõik ei ole valmis laskma teistel elada.

Mis on oluline

29.03.19

Jäi ette selline tähelepanek Agnes Vardalt, äsja 90-selt siit ilmast lahkunud filmitegijalt:
An old woman I loved very much when I was young - the wife of Jean Villard - she's just reciting poetry all the time, which is beautiful because it means she went back to the world of poetry that she loved when she was young. That's all she does - she almost doesn't recognize her children, but she recites Valéry and Baudelaire. So what? We're the ones who are suffering. She's not.

Kas naine tohib vananeda?

28.03.19

Mulle tundub, et aastaga olen jäänud vanemaks rohkem kui aastajagu. Pärast silmaoppi (kui hakkasin selgemini nägema) ei taha ma enam eriti peeglisse vaadata. Juurdlen aga küsimuse üle, et miks mind häirib see, mida sealt näen? Mis tähtsust sel on, kui vana (ja mitteilus) ma olen? Mingi veider uskumus on kusagil alateadvuses nagu naine ei tohiks vananeda. Nagu ta peaks olema igavesti kena. Nagu ma petaksin kaasinimesi, kui vananen... Eile jäi kuskil netiavarustes ette pildiseeria tuntud staaridest, kes olid noorena olnud iluikoonid, nüüd aga postitaja meelest näevad välja jubedad (horrible). Vähemasti mõni neist aga on kindlasti nende aastakümnete jooksul saanud targemaks ja paremaks inimeseks. Täna jäi aga silma selline tore ütlemine: 20 things that women should stop wearing after the age of 30:
1-20: the weight of other people’s expectations and judgeme

Ka ilma elu mõtteta...

26.03.19

“For the meaning of life differs from man to man, from day to day, and from hour to hour.”
(Sest elu mõte erineb inimesiti, päeviti ja tunniti.)
Viktor Frankl.
Mhm. Ja mõnikord kaob see üldse ära. Siis on hea meeles pidada, et kohv ja kook maitsevad hästi ka ilma elu mõtteta....

h-tähega sõnad

 21.03.19

Mõtlen minagi nüüd eestikeelsete sõnade ja eestluse peale. Mõtlesin välja, et mulle meeldivad paljud h-tähega sõnad, need, mis on haprad, härdad, hardad, härmatanud, hõrgud, helged, helbelised, harvad ... aga ka helded, hingelised, head, hellad...
Need on eestilikud, alati on olnud eestlasi, kes elanud selliste sõnade maailmas.Jätkugu neid ikka!
#keeleaasta

Kõnnin kõledal teel

 20.03.19

Talv on möödas, aga kevadet veel pole. Kõle rannatuul näpistab tuimalt vanu lehti mingil puul.
Puutumata ei jää ka kõndija kõrvad. Puutumata ei jää ka kõndija meel.
(Ma kõnnin ja kõnnin lõputa teel..)

poliitiline rass

19.03.19

Aare Pilve kuudetagusest intervjuust, mida on hää meeles pidada ka neil päevil (ka minul):
"Püüda olla empaatiline inimeste suhtes, mitte samastada inimest tema persona’ga, sest poliitiline hoiak on alati mingis mõttes mask – ja mulle tundub, et selle avaliku diskussiooni põhiprobleem seisnebki selles, et me oleme liiga oma maskide, poliitiliste persona’de külge klammerdunud, oleme mingis mõttes kõik „rassistideks” muutumas, samastades inimest tema poliitilise „rassiga”."

Tark Hawking

14.03.19

Täna on aasta sellest, kui siit lahkus Stephen Hawking. Olin siis postitanud muu jutu seas tema öeldu:
„We are all different. There is no such thing as a standard or run-of-the-mill human being, but we share the same human spirit.“ (Me kõik oleme erinevad. Ei ole olemas sellist asja nagu standardne või konveieriliinilt tulnud inimene, kuid me kõik jagame sama inimvaimu.)

Lohutus

9.03.19

 Mina olen paraku selline tüüp, kes mitte sugugi pidevalt heas tujus ja rõõmsas lootuses ei ela. Mõnikord on madalseisust väljatulekuks abi mõne hea ja vaimse inimese poolt kirja pandud mõttest. Isegi kui mõte iseenesest ei ole uus - oled seda ju ikka teadnud -, tõstab selle sõnastatud lugemine toonust. Näiteks see Pema Chödröni (kes on nii hea kui vaimne) öeldu:
“Letting there be room for not knowing is the most important thing of all. When there’s a big disappointment, we don’t know if that’s the end of the story. It may just be the beginning of a great adventure. Life is like that. We don’t know anything. We call something bad; we call it good. But really we just don’t know.”
(Ruumi jätmine teadmatuseks on kõige tähtsam. Me ei tea, kas suur pettumus on loo lõpp. See võib olla hoopis suurepärase sündmuse algus. Elu on selline. Me ei tea midagi. Me ütleme, et mõni asi on halb, mõni hea. Aga tegelikult me lihtsalt ei tea.)
Minu meelest on väga lohutav teada, et me tegelikult ei tea.

Ötzi kuue sõlmed

7.03.19

 5300 aastat tagasi elanud jäämees Ötzi kuuel olid loomakõõlustega tehtud korrapärased ja ilusad õmbluspisted, tehtud oskaja käega. Ötzist raamatu kirjutanud Konrad Sprenger tegi sellest järelduse, et oli keegi, kes temast piisavalt hoolis, et teha talle ilusaid rõivaid. Kas pole ilus?
Sellest ja muust Ötziga seotust rääkis 6. märtsi "Huvitajas" Milvi Martina Piir, kes hiljuti jäämehe muuseumi külastas. Veel ütles ta, et Ötzi karusnahkse mütsi sõlmed olid seotud samal moel kui meiegi praegu seome. Ja enam ei saa ta kunagi sõlme teha, mõtlemata seejuures Ötzile.

Toitu on kerge pildistada

 4.03.19

Millegipärast on heaks tooniks ironiseerida kassi- ja toidupiltide üle. Minule meeldivad nii kassid kui head toidud ja seetõttu naudin ka nende pilte. Kasse on tegelikult väga raske pildi peale saada, sest seni kuni teed oma klõpsakat, on nad juba kolm korda asendit vahetanud. Toit liigub märksa vähem. Seekord sain ta kerge vaevaga pildile Haapsalus, mõnusas Müüriääre kohvikus.

Milline on maailm?

26.02.19

Käisin hommikul silmaoperatsioonil (hallkae). Op läks ilusti ja kergelt, nagu need tavaliselt ikka lähevad. Täielik elamus aga on nägemise muutus. Kummaline, kui erinev on maailm nüüd sõltuvalt sellest, kas vaatad seda läbi vasaku (kunstläätsega) või parema (kerge kaega) silma. Küsimus pole ainult selguses, värvitoonidki on tugevasti erinevad. Ja kumb silm siis näitab õigemini? Kas trepikoja krohv on tegelikult munakollane või valkjashall? Kas jope on lillakas või roosakas? Ja... kes üldse teab, milline see maailm TEGELIKULT on... ?

Kiluleib

24.02.19

Tänane kohustuslik kiluleiva pilt. :)
Armu, hellust ja hoolimist igasse südamesse!

Sünnipäev

18. 02.19

See tüdruk, kes sellel pildil just 7-aastaseks saanud, jääb alati minu sisse. Aastad ei lahuta meid.
(Tema süles, muide, on sugulaste kingitud Saksa nukk, kes tegi häält ja pani silmad kinni, kui kallutada.)

16.02.19

Kas rõõmustab keegi teine niipalju päikese üle kui põhjamaalane? Ja kevade hinguse üle, teades küll, et läheb veel aega, enne kui see kestma jääb?
Tore, kui sõbranna töötab vanalinnas, see annab hea põhjuse ilusat ilma nautides sinna jalutada ja kohvikruusi taga ilmaelu üle arutada.

Li Po ja kuu

 15.02.19

Li Bai ehk Li Po (701-762) on tuntumaid ja austatumaid Hiina poeete. Geenius ja romantik, öeldakse tema kohta. Peale veinijoomise oli tema kireks - Kuu. Ta meenus mulle eile õhtul, kui juhtusin mere ääres olles taevasse vaatama. Li Bao jaoks oli kuul eriline tähendus juba lapsepõlvest saati. Mis asi see kuu on? Kas valgest nefriidist taldrik? Peegel, mis lendu tõusnud ja pilvedele laskunud? (As a young child, I had no idea what the moon was/And I called it a white jade plate./Then I wondered if it was a mirror at the Jasper Terrace/That flew away and landed on top of green clouds.) Hilisemas eas oli kuu tema jaoks paik, mis asustatud taevalike, surematute olendite poolt, keda ümbritseb jumalik floora ja fauna, sealhulgas ka isiklikud lemmikloomad. Kuud ta igatses, kuud ta imetles, kuuga koos jõi ta veini (Raising my cup, I invite the bright moon/and turn to my shadow. We are now three.) Nostalgia. Koduigatsus. (Before my bed, the moon is shining bright,/I think that it is frost upon the ground./ I raise my head and look at the bright moon,/ I lower my head and think of home. - Mu voodi ees ere kuupaiste/Mõtlen: härmatis maas./Tõstan pea ja näen siravat kuud,/langetan pea ja meenub mu kodukoht.)
Legendi kohaselt uppus poeet, kui püüdis tabada kuu peegeldust jões. Mõned kaasaegsed uskusid, et eelmises elus oli ta olnud täht. Ühinedes kuuga vees naases ta taevasesse koju, kust oli kord tulnud.

10.02.19

PÜHAPÄEVAKS
Nii on öelnud Mahatma Gandhi, hinduist ja vägivallatuse apologeet:
Ma olen veendunud, et kurja juureks on elava usu puudumine elavasse Jumalasse. See on tõeline tragöödia, et inimesed, kes kuulutavad siin maa peal Jeesuse õpetust, keda nad nimetavad Rahuvürstiks, näitavad seda tegelikus elus nii vähe üles. Valus on näha ristiusu vaimulikke, kes arvavad, et Jeesuse läkituse mõju piirdub väheste väljavalitutega. --- Ent see näitab, et me pole džungliseadustest palju kaugemale saanud, et me pole veel õppinud hindama pärandit, mille Jumal on meile andnud, et hoolimata ristiusu õpetusest, mis on 1900 aastat vana, hoolimata hinduismist ja budismist, mis on palju vanemad, hoolimata islamist, ei ole me inimlikkuse teel kuigi kaugele jõudnud. --- Toores jõud on tuhandeid aastaid maailma saatust määranud, ning inimkond on pidanud lakkamatult selle kibedaid vilju lõikama, nagu igaüks võib näha. --- Alles siis, kui pimedusest sünnib valgus, alles siis võib vihkamisest sündida armastus.

Elu on rohkem kui elamine

7. 02.19

L lahkus siit ilmast möödunud talvel, olles siin elanud 87 aastat ja mõned kuud pealekauba. Sellest viimased 24 lesena. Iga aastaga muutus tervis kehvemaks. Lõpus oli ta peaaegu pime ja pidevates tugevates seljavaludes. Kodus mängis tal alati telekas, sest inimhääl on ikka seltsiks. Sugulased ja sõbrannad olid üksteise järel kadunud – kes oma või hooldusasutuse nelja seina vahele, kes üldse teise ilma. Väikesed maised rõõmud muutusid üha väiksemaks. Ilus uus pluus või tass kohvi kesklinna kohvikus ei kosutanud südanti. Hoolimata valudest, viletsusest ja üksindusest ütles ta aga alati, et siiski tahaks veel elus olla. Mõistsin vist alles siis, et ELUL kui sellisel on väärtus iseeneses, et ELU on rohkemat kui ELAMINE.

Kuradi kavalus

4.02.19

Veel midagi mõtisklemiseks Krishnamurtilt:
Kurat ja tema sõber jalutasid mööda tänavat. Nende ees kõndiv mees kummardus, võttis midagi maast ning pani oma taskusse. Sõber küsis kuradilt, mis asi see oli. „Ta korjas üles killukese tõde,” vastas too. Sõber arvas, et nüüd on kuradil küll lips läbi.. „Oh ei, sellest pole lugu miskit,” vastas kurat. „Ma lasen tal selle ära organiseerida.”
Tõde on piiritu, tingimusteta, igalt rajalt kättesaamatu, seda ei saa organiseerida. Usku organiseerida ei ole võimalik. Püüd seda teha muudab usu surnuks, sellest saab sekt, religioon, mida peale sundida teistele. Ja just seda kõik üritavadki.

The devil and a friend of his were walking down the street when they saw ahead of them a man stoop down and pick up something from the ground, look at it, and put it away in his pocket. The friend said to the devil, “What did that man pick up?” “He picked up a piece of Truth,” said the devil. “That is a very bad business for you, then,” said his friend. “Oh, not at all,” the devil replied, “I am going to let him organize it.
Truth, being limitless, unconditioned, unapproachable by any path whatsoever, cannot be organized; nor should any organization be formed to lead or to coerce people along any particular path. If you first understand that, then you will see how impossible it is to organize a belief. A belief is purely an individual matter, and you cannot and must not organize it. If you do, it becomes dead, crystalized; it becomes a creed, a sect, a religion, to be imposed on others. This is what everyone throughout the world is attempting to do.
Krishnamurti

Ilusad sõnad

Sellised ilusad sõnad leidsin sedapuhku Krishnamurtilt:
“What brings understanding is love. When your heart is full, then you will listen to the teacher, to the beggar, to the laughter of children, to the rainbow, and to the sorrow of man. Under every stone and leaf, that which is eternal exists. But we do not know how to look for it. Our minds and hearts are filled with other things than understanding of “what is”. Love and mercy, kindliness and generosity do not cause enmity. When you love, you are very near truth. For, love makes for sensitivity, for vulnerability. That which is sensitive is capable of renewal. Then truth will come into being. It cannot come if your mind and heart are burdened, heavy with ignorance and animosity.”

Täiuslik talv

 27.01.19

Täiuslik talv. Rakveres, eile.
Helgust, valgust, rahu. Lootust.