Hommikud ja õhtud - need on minu elu. Päev võiks mu poolest olemata olla. Asjalikkus ja toimekus ei ole minu rida. Hea meelega magaksin päeva maha, ärkaksin alles pealelõunal, siis kui kõik nähtav ja nähtamatu muutub rafineeritumaks, subtiilsemaks. Sellisena säilib maailm järgmise hommiku lõpuni.
Kuna Pariisi, Rooma ja Viini hommikud jäävad kättesaamatuiks, piirdun kodulinna omadega. See kevadine hommikupäike! Paradiisis vist on samasugune. Kohvikud on veel pooltyhjad. Valin Saiakangi-aluse. Latte mandlipiimaga, martsipanisaiake ja aknaalune laud. Tänavakesel liigub vähe inimesi. Mööduvad mõned Jaapani turistid, mitte esimeses nooruses. Vaatan alati huviga jaapanlannade riietust, mõnigi kord võib näha omanäolist stiili. Veidi aega on tänav jälle tühi. Siis tõttab mööda tumedanahkne noormees. Mõttes soovin talle Jumala kaitset iga kurja pilgu ja halva sõna eest. Tasapisi hakkab inimesi rohkem liikuma, ka kohvik täitub. Saiake juba otsas, rüüpan veel viimased lonksud lattet. Pühin suu puhtaks ja panen mobla hetke pärast tasku ning hakkan kodu poole liikuma. Tundub, et läheb juba päevaks kätte ära.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar