7. 02.19
L lahkus siit ilmast möödunud talvel, olles siin elanud 87 aastat ja
mõned kuud pealekauba. Sellest viimased 24 lesena. Iga aastaga muutus
tervis kehvemaks. Lõpus oli ta peaaegu pime ja pidevates tugevates
seljavaludes. Kodus mängis tal alati telekas, sest inimhääl on ikka
seltsiks. Sugulased ja sõbrannad olid üksteise järel kadunud – kes oma
või hooldusasutuse nelja seina vahele, kes üldse teise ilma. Väikesed
maised rõõmud muutusid üha väiksemaks. Ilus uus pluus või tass kohvi
kesklinna kohvikus ei kosutanud südanti. Hoolimata valudest, viletsusest
ja üksindusest ütles ta aga alati, et siiski tahaks veel elus olla.
Mõistsin vist alles siis, et ELUL kui sellisel on väärtus iseeneses, et
ELU on rohkemat kui ELAMINE.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar