Pariis, Pariis...!

18.04.19

Viimastel päevadel on Pariis olnud teemaks. Seda siis nii kirikupõlengu kui Õnnepalu uue raamatu „Pariis” valguses. (Raamatut parasjagu loen ja naudin.) Mõtlen ka oma suhtele selle linnaga. Varasest noorusest on ta olnud mu paleus. Muidugi olin oma peas loonud oma Pariisi. Kui piirid lahti läksid, käisid paljud seal ära ja ütlesid, et see polegi enam see, mis kunagi olnud. Aga võibolla olid ka nemad lihtsalt oma Pariisi loonud ja võibolla polegi ta kunagi teistsugune olnudki. Minul tollal selline võimalus puudus, et sinna sõita ja üle kontrollida. Puudub praegugi. Mõned aastad tagasi sain siiski veeta seal pool päeva ja ühe öö. Oodates kohtumist võõrustajaga jalutasime pikki tänavat (ma ei tea kus...). Otsustasime siis pöörata põiktänavasse, et jõuda paralleeltänavale ja sealgi ringi kolada. Paralleelist ju lihtne tagasi tulla mõnd teist põiktänavat pidi, eks ole? Ei olnud. Ei olnud üldse mingit paralleeli. Hoopis teistsugune tänavavõrgustik oli. Tuli tunnistada, et oleme eksinud, ja abi otsida. Selle tänavatel kolamise ajal märkasin aga üht minu jaoks hämmastavat asja: inimesed panevad sind tähele. Isegi naeratavad. Rahvarohkel tänaval, miljonilinnas.
Aga hommikukohv croissant’iga tänavakohvikus jäi joomata. Pean kuidagimoodi tagasi saama!