Lohutus

9.03.19

 Mina olen paraku selline tüüp, kes mitte sugugi pidevalt heas tujus ja rõõmsas lootuses ei ela. Mõnikord on madalseisust väljatulekuks abi mõne hea ja vaimse inimese poolt kirja pandud mõttest. Isegi kui mõte iseenesest ei ole uus - oled seda ju ikka teadnud -, tõstab selle sõnastatud lugemine toonust. Näiteks see Pema Chödröni (kes on nii hea kui vaimne) öeldu:
“Letting there be room for not knowing is the most important thing of all. When there’s a big disappointment, we don’t know if that’s the end of the story. It may just be the beginning of a great adventure. Life is like that. We don’t know anything. We call something bad; we call it good. But really we just don’t know.”
(Ruumi jätmine teadmatuseks on kõige tähtsam. Me ei tea, kas suur pettumus on loo lõpp. See võib olla hoopis suurepärase sündmuse algus. Elu on selline. Me ei tea midagi. Me ütleme, et mõni asi on halb, mõni hea. Aga tegelikult me lihtsalt ei tea.)
Minu meelest on väga lohutav teada, et me tegelikult ei tea.