Kõigi uskude müstikud,ühinege!

Kontsertidel ei saa naljalt häid pilte, vähemasti mitte keskklassi moblaga.(Tegelikult vist ei tohigi neid seal teha....) Palju paremad pildid tulevad muidugi vaheajal teatrikohvikus ;)

Laval on pöörlevad dervišid Istanbulist, sufi vennaskonna liikmed. Kes ei tea, mis on sufism, siin väike (kopitud) seletus: “Sufismi ehk araabiakeeli tasawwuf'i all mõistetakse aga islami sisemist, müstilist, esoteerilist või psühho-spirituaalset mõõdet. Vaatamata oma paljudele erinäolistele avaldumisvormidele on sufi praktikad põhiolemuselt lihtsad: sufi andub Jumalale armastuses ikka ja jälle, mis tähendab, et teadvuse olemus (taju, mõtted, tunded) kui Jumala kingitus või Jumala avaldumisvorm ümbritsetakse armastusega. “

Sellepärast ongi kõigi religioonide müstikutel lihtsam üksteist mõista, et kõigis neis on kese vahetul suhtel Jumalaga, kelle olemus teatavasti on armastus.

Mina kristlasena tunnen sama suurt armastust Kristuse vastu sufismi kaudu kui näiteks õigeusu teenistusel või mõnd lemmikteoloogi lugedes.

Sain kohvikusse

Tanta on jälle välja sööma saanud. Üleeile istus veidi Solarise Gustavis, puhkas jalga pärast vaevarikast toidupoe külastust, kust sai saagiks paar purki soodushinnaga jakakonservi. Selle eest peab ju end autasustama, nt mandlipiimaga latte ja koogikesega. 
Täna hommikul aga kasutas ära parima sõbra palgapäeva ja lasi end kutsuda NOPi hommikusöögile. 
Tanta väga naudib kohvikuid, mis salata. Nii üksi kui väikse kena seltskonnaga, ja isegi peab neid parimaks (arvutiga) töö tegemise paigaks. 
Vaadates kõiki väga erisuguseid inimesi, kes Solarises ringi sõeluvad, tekib südamesse heldimus. Ja suur kurbus nende pärast, kellele ei meeldi erisugused inimesed, kes tahaksid näha, et meie maal oleksid kõik ühte värvi ja räägiksid ühte keelt ja üleüldse oleksid igati ühesugused. Ja suur kurbus nende pärast, kes saavad põlguse ja tõrjumise osaliseks sellepärast, et ei mahtu nõutavasse värvigammasse ega ka muudesse mõõdikutesse.

Inimpelglik

Kõrkus või hoopis inimpelglikkus? Need lähevad sageli segi. Eriti nooremas eas. Mäletan siiani, kuidas jätsin mõni kuu pärast keskkooli lõppu tänaval endise keemiaõpetaja tervitamata, sest olin kindel, et tema mind niikuinii ära ei tunne. Pidasin end nii vähetähtsaks ja nii silmapaistmatuks. Sellist julgust mul ei olnud, et oleksin ikka tervitanud ja kui ta oleks mind üllatunult vaadanud, oleksin tutvustanud end kui tema äsja kooli lõpetanud õpilast. Õpetaja pilgust aga sain aru, et tegelikult ta tundis mu ära ja ootas viisakat tervitust. Paraku oli hilja, ma juba mühisesin mööda.... Ja imestasin: kuidas see on võimalik, et ma tal meeles olin...

Kuulen nüüdki, kuidas inimesed mõnikord pahandavad kellegi peale, et ta ei tervita tänaval, pöörab ehk peagi ära. Kõrk, ütlevad nad. Mina aga mõtlen: võibolla ta hoopis pelgab.

On ka inimesi, kes kodunt väljudes panevad endale kaitserüü selga. Nad ei naerata seal, kus see oleks ootuspärane ega väljenda nad üldse oma tundeid. See ei tähenda, et neil ei oleks tundeid, vaid tähendab, et nad pelgavad neid välja näidata. Kes teab, kuidas teised reageeriksid, võib sattuda ebamugavasse olukorda, kust ei oska enam väljuda.

Mulle meeldivad inimesed üksiti. Või ehk ka kaksiti, maksimum kolmeti. Räägin praegu võõrapoolsetest inimestest. Kui on suurem seltskond, tahan ma koju... Või vähemasti, et kohapeal oleks koer või kass, kellega suhelda. Kergelt tekib inimpelglikkuse kõrvale ka inimpõlglikkus. Mulle tundub siis, et ma ei salli neid inimesi. Õnneks siiski tean, et kui oleksin üksiti  ükskõik kellega neist, võiksin tema vastu lausa armastust tunda, inimarmastust.

Kaks noort inimest ja kaks koera

Ootamatud kohtumised on ju tegelikult toredad. Hoolimata sellest, et need võivad kogu su päeva programmi pea peale keerata. Lugemata jäi viimane Müürileht, tegemata salatipeenar, tegelemata blogidega. See-eest aga sain avardada maailmapilti ja tutvuda reaalelus huvitavate inimestega. 

Vaevalt saime oma grillid ja salatid taldrikule ja kohvikruusi suule tõstetud, kui keegi küsis vett. Inglise keeles. Meie ees seisid kaks noort inimest seljakottidega ja kaks ilusat koera. Täitsime nende anumad veega ja uurisime, kust tulek ja kuhu minek. Noored (üks prantslane, teine sakslane) ja nende tublid koerad olid jalgsimatkal läbi Euroopa! Prantsusmaalt läbi Skandinaavia juba käidud, siit edasi teised Balti riigid, Poola ja Saksamaa. Palusime nad lauda ning vestlesime ühest ja teisest.

Noored olid vaimustatud Eestimaa ilust, sellest, et siin on veel olemas loodus. Imetlesid nurmenukke ja võililli, metsi ja rohumaid. Euroopas on nende asemel põllud jm „tsivilisatsioon”, pragmaatiline, kasumile toetuv suhtumine keskkonda on valdav. Ja sellest on tõesti kahju. 

 

Püüad uskuda...

Kuidagi ootamatult on õhtud valgeks läinud. Arvad, et kell on vist kuus, selgub aga, et juba kaheksa. Sõidad Eestimaa teedel ja vaatad seda elu ja rõõmu, mis pulbitseb looduses. Kümnetes toonides rohelist, sekka kollast, sinist, valget. Selle keskel majakesed, nii uhked ja üleslöödud kui ka fantaasiat ergutavalt vanad ja lagunevad. Püüad uskuda, et neis elavad sõbralikud ja helded inimesed.
 Püüad uskuda, et ehk siiski on maailmal veel lootust....

Emadepäev 2

Käisin mõne lapsega personaalsel emadepäeva lõunal.Valisime restorani ÜLO Kopli tänaval. Olen sealt korduvalt mööda käinud ja aknaist sisse pilku heitnud, sisenesin aga esmakordselt. Etteruttavalt võin öelda, et jäime kõik valikuga rahule. Elus üldse ja igas inimeses on palju head ja ilusat, mida me, kui ka märkame, ometi jätame väljendamata ja jagamata. Tundub, et selle söögikoha kontseptsioon on hea toidu kõrvale jagada ka head sõna. Meeldiv ja isiklikult lähenev teenindus sisaldab isegi komplimente . Kohvitassi aluselt leiab paberikese, kuhu käsitsi kirjutatud midagi positiivset, tütrel nt „Sul on väga ilusad silmad”, minul „Ilusat Emadepäeva”, arvele aga on lisatud kirjake „Tuhat tänu. Olete armsad.”
Sõime-jõime, me armsad, ning ajasime juttu.
Pärast trammi oodates märkasin tähelepanuväärselt palju heatujulisi naisi lillebukettidega.

Emadepäev 1

Minu ema lahkus sellest ilmast 24 aastat tagasi 64-aastasena. Ootamatult avastatud verevähk. Tunnen siiani süüd, et ei saanud/osanud olla tema kõrval ta viimastel kuudel. Pärast tema lahkumist nägin hulga aastaid unes, et ta on mingis raskes olukorras. Tüüpiliselt sain kusagilt teada, et ta ei olnudki ära surnud, vaid elab siiski edasi kusagil kaugemas linnajaos, aga väga viletsas olukorras ja üksinda ning pole teada, kas tuleb sellest olukorrast välja. Kui teda ennast mõnes unes kohtasin, oli ta kuidagi tume. Alles viimasel aastakümnel olen hakanud nägema rahulikke ja helgeid unesid.
Mu ema ei olnud „emme” ega oleks temast saanud ka kunagi „memmekest”. Mina jäin tema ainukeseks lapseks. Imetlesin alati tema head maitset ja mingit oma ajast ees olevat elutarkust. Oli ta ju tegelikult alles 16-aastasena tulnud Tallinnasse Venemaa stepikülast, kuhu tema ema ja paljud teised eestlased olid kunagi välja rännanud!
Ja öelge nüüd, kellel on õigus seada mingeid mõõdikuid, mille alusel hinnata inimese elu ja tööd, seada inimesed ritta ja ütleda ühele nende seast: sina oled parim ema....?

Ülasevõsa

4. mai

FB tuletab meelde, mis juhtus su elus sel päeval mõni aasta tagasi. Mis juhtus aga mõnikümmend aastat tagasi – seda ta ei tea. Seda teab vaid Jumal ja su päevik, kui oled harrastanud selle pidamist. Mina nt 1974. aastal (olin siis 21) olin maal, vanaema juures ja läksin üle tee metsa alla.
„Ülasevõsa. Hele-heleroheline ja udusulis. Tempel täis kevade askust. Lähed sisse – oled saak! Linnud laulavad sind üha edasi, üha sügavamale metsa sisse. Ulakad lepad embavad, hellust teeseldes, hetk hiljem aga annavad laksu vastu sääri või käsivarsi, ise tasakesi naerdes kohiseval kurguhäälel. Kuused on täna heas tujus, naeratades jälgivad su minekut. Märg maa vajub pehmelt jalge all. Leiad kuiva rohutuusti, seisad sellele ja toetudes vastu lahket haaba lased silmad üle lagendiku, täis sätendavat kevadvett ja päikest,täis õhus virvendavaid suvevärvilisi liblikaid.
Ja nii mõnigi puu saab aru miks helgib vett ka sinu silmanurkades.

Vesi silmanurkades

FB tuletab meelde, mis juhtus su elus sel päeval mõni aasta tagasi. Mis juhtus aga mõnikümmend aastat tagasi – seda ta ei tea. Seda teab vaid Jumal ja su päevik, kui oled harrastanud selle pidamist. Mina nt 1974. aastal (olin siis 21) olin maal, vanaema juures ja läksin üle tee metsa alla.
„Ülasevõsa. Hele-heleroheline ja udusulis. Tempel täis kevade askust. Lähed sisse – oled saak! Linnud laulavad sind üha edasi, üha sügavamale metsa sisse. Ulakad lepad embavad, hellust teeseldes, hetk hiljem aga annavad laksu vastu sääri või käsivarsi, ise tasakesi naerdes kohiseval kurguhäälel. Kuused on täna heas tujus, naeratades jälgivad su minekut. Märg maa vajub pehmelt jalge all. Leiad kuiva rohutuusti, seisad sellele ja toetudes vastu lahket haaba lased silmad üle lagendiku, täis sätendavat kevadvett ja päikest,täis õhus virvendavaid suvevärvilisi liblikaid.
Ja nii mõnigi puu saab aru miks helgib vett ka sinu silmanurkades.

Poiss ja vihmamullid

 

Räägitakse, et nüüdisaja lapsed on ainult ninapidi nutiseadmetes ja ei märka üldse päriselu.

Täna nägin umbes esimese klassi poissi seismas suure lombi ääres süvenenult vaatamas, kuidas vihmapiiskadest tekkisid lombi pinnale mullid.

(Naeratasin heldinult.)

Selline kohustus

Mu tänane leid. Fernando Pessoalt ( Portugali poeet, filosoof ja palju muudki, tegev 20. saj alguses):
Veetsin mõned reisiaastad sellega, et kogusin hingelaade. Nüüd, kus ma kõike näinud ja tundnud olen, tunnen kohustust sulguda omaenda vaimu ja töötada tsivilisatsiooni edukäigu ja inimteadvuse avardamise heaks, kuivõrd ja kus iganes ma seda suudan. Jumal aidaku, et mind sellest kõrvale ei viiks mu ohtlik, liigagi mitmekülgne kalduvus kõigega kokku sobida, iseendale aina võõraks jääda ja olla ilma seoseist iseendaga.