Inimpelglik

Kõrkus või hoopis inimpelglikkus? Need lähevad sageli segi. Eriti nooremas eas. Mäletan siiani, kuidas jätsin mõni kuu pärast keskkooli lõppu tänaval endise keemiaõpetaja tervitamata, sest olin kindel, et tema mind niikuinii ära ei tunne. Pidasin end nii vähetähtsaks ja nii silmapaistmatuks. Sellist julgust mul ei olnud, et oleksin ikka tervitanud ja kui ta oleks mind üllatunult vaadanud, oleksin tutvustanud end kui tema äsja kooli lõpetanud õpilast. Õpetaja pilgust aga sain aru, et tegelikult ta tundis mu ära ja ootas viisakat tervitust. Paraku oli hilja, ma juba mühisesin mööda.... Ja imestasin: kuidas see on võimalik, et ma tal meeles olin...

Kuulen nüüdki, kuidas inimesed mõnikord pahandavad kellegi peale, et ta ei tervita tänaval, pöörab ehk peagi ära. Kõrk, ütlevad nad. Mina aga mõtlen: võibolla ta hoopis pelgab.

On ka inimesi, kes kodunt väljudes panevad endale kaitserüü selga. Nad ei naerata seal, kus see oleks ootuspärane ega väljenda nad üldse oma tundeid. See ei tähenda, et neil ei oleks tundeid, vaid tähendab, et nad pelgavad neid välja näidata. Kes teab, kuidas teised reageeriksid, võib sattuda ebamugavasse olukorda, kust ei oska enam väljuda.

Mulle meeldivad inimesed üksiti. Või ehk ka kaksiti, maksimum kolmeti. Räägin praegu võõrapoolsetest inimestest. Kui on suurem seltskond, tahan ma koju... Või vähemasti, et kohapeal oleks koer või kass, kellega suhelda. Kergelt tekib inimpelglikkuse kõrvale ka inimpõlglikkus. Mulle tundub siis, et ma ei salli neid inimesi. Õnneks siiski tean, et kui oleksin üksiti  ükskõik kellega neist, võiksin tema vastu lausa armastust tunda, inimarmastust.