Emadepäev 1

Minu ema lahkus sellest ilmast 24 aastat tagasi 64-aastasena. Ootamatult avastatud verevähk. Tunnen siiani süüd, et ei saanud/osanud olla tema kõrval ta viimastel kuudel. Pärast tema lahkumist nägin hulga aastaid unes, et ta on mingis raskes olukorras. Tüüpiliselt sain kusagilt teada, et ta ei olnudki ära surnud, vaid elab siiski edasi kusagil kaugemas linnajaos, aga väga viletsas olukorras ja üksinda ning pole teada, kas tuleb sellest olukorrast välja. Kui teda ennast mõnes unes kohtasin, oli ta kuidagi tume. Alles viimasel aastakümnel olen hakanud nägema rahulikke ja helgeid unesid.
Mu ema ei olnud „emme” ega oleks temast saanud ka kunagi „memmekest”. Mina jäin tema ainukeseks lapseks. Imetlesin alati tema head maitset ja mingit oma ajast ees olevat elutarkust. Oli ta ju tegelikult alles 16-aastasena tulnud Tallinnasse Venemaa stepikülast, kuhu tema ema ja paljud teised eestlased olid kunagi välja rännanud!
Ja öelge nüüd, kellel on õigus seada mingeid mõõdikuid, mille alusel hinnata inimese elu ja tööd, seada inimesed ritta ja ütleda ühele nende seast: sina oled parim ema....?