Kuidagi
ootamatult on õhtud valgeks läinud. Arvad, et kell on vist kuus,
selgub aga, et juba kaheksa. Sõidad Eestimaa teedel ja vaatad seda
elu ja rõõmu, mis pulbitseb looduses. Kümnetes toonides rohelist,
sekka kollast, sinist, valget. Selle keskel majakesed, nii uhked ja
üleslöödud kui ka fantaasiat ergutavalt vanad ja lagunevad. Püüad
uskuda, et neis elavad sõbralikud ja helded inimesed.
Püüad uskuda, et ehk siiski on maailmal veel lootust....
Püüad uskuda, et ehk siiski on maailmal veel lootust....



Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar