Fotografiska

Ma olin siis veel keskkoolis, kui juhtusin nägema ühes tollases noorteajakirjas paari pilti fotograaf Diana Arbuselt. Need puudutasid mind sügavalt. Eriti see kaksikutega. Vaatasin neid kahte veidrat tüdrukut ja mind ajas nutma. Aastaid hiljem nägin veel palju teisi tema pilte, ja ikka kriipis hinges miski. (Seega lükkan ümber Susan Sontagi kriitika, et D.A. “shows people who are pathetic, pitiable, as well as repulsive, and does not arouse any compassionate feeling”. Minu “compassionate feeling” igatahes oli täiesti äratatud.) Ja siitpeale huvitusingi fotograafiast. Samal moel nagu muusikast: ma ei eralda valesid nootegi, aga muusika mõjutab mind üle keskmise, ma ei tea kuigivõrd fototehnikatest jms, aga pildid puudutavad mind.

Aga miks ma sellest üldse praegu kirjutan, on sellepärast, et käisin Telliskivis vastavatud Fotografiskas ja olen veel seal eksponeeritud nelja fotokunstniku tööde lummas. (Anja Niemi, Anna-Stina Treumund, Pentti Sammallahti, Jimmy Nelson)

“A photograph is a secret about a secret. The more it tells you the less you know.” (D. Arbus) 

Anja Niemi. Ainuke, mis jäi pildile. teiste jaoks mu mobla liiga vilets. Ehh, kas üldse tohibki seal pildistada...?

Need on Diana Arbuse "Kaksikud". Netist. D.A. ei olnud esindatud näitusel.

Jaanide hingus

 

Ma ei ole kunagi käinud sõnajalaõit otsimas. Ei mäleta ka reaalselt „niitude kasteseid sülesid”, ei  “öövaikuses lauludest helisevat nurme”. Küllap on tõepoolest selleks ajaks “kõrgeks kasvanud rohi” ja “rinnust saati kastehein”, aga põlise linnatüdrukuna pole ma sellele mingit tähtsust andnud. Ometi seostub see aeg just nende sõnadega, nende piltide ja tunnetega. Ja ka siis, kui ise hoopis kodus vedeled ja kuulad aegade taguseid laule raadiost, tunnetad ikka seda erilist hingust, mis hõljub üle maa. Ei saa aga aru, kas see on päriselt olemas või ongi vaid unistajate ja tunnetajate meeltes?

Tõe huvides pean ütlema, et sel aastal ei piirdunud jaaniaeg diivanil vedelemisega, sai käidud koguni kolmel jaanitulel, eri päevadel. Kõige ilusam loodus oli Madisel, kõige parem seltskond Arknal ja kõige suurem tuli kesklinnas. Aga tore oli ka lihtsalt mööda peaaegu inimtühja vanalinna kolada!

Olgu omaette

«Las need poliitikud olla. Neil on muudki teha ja me saame ilma nendeta ka hakkama,» ütles Stig Rästa. Ta ütles seda küll Annabeli annetustega seoses. Ma mõtlen aga, kui ilus oleks seda mõtet laiendada. Kui teekski nii, et ei teeks neist välja. Elaks sõbralikult, hoolivalt, lugupidavalt KÕIGI vastu. Avatud südamega ja helde käega. Las need poliitikud räuskavad seal omaette.

Vaimulik sild

Olen nüüd lühikese ajavahemiku jooksul käinud kahel vaimulikul kontserdil: Istanbuli dervišid (millest kirjutasin varem) ja eile Valaami kloostrikoor. Ma ei hakka neid võrdlema, mõlemad olid kõrgetasemelised, mõlemad olid sillaks inimese ja Jumala vahel.

Valaami koor laulis Suure-Jaani õigeusukirikus. Kirik oli pilgeni rahvast täis, kohale tuldi lausa bussidega.

Nüansirikas laul, kontratenorist bassini. Nägin kuulajate hardunud nägusid, õndsust peegeldavaid silmi. Kes sai muusikalise naudingu, kes vaimse, kes mõlema. Mind puudutas kõige rohkem üks vana Kreeka õigeusu laul, eriti kontratenori lõpuosa. Vanu kirikulaule oleksin meeleldi rohkemgi kuulanud.

Tagasiteel Tallinna läbi valge suveöö jälgis meid suur lahe kollane kuu. Kahjuks keeldus ta korralikult pildile jäämast.

+

Meanwhile in my life...

Viimased paar nädalat on läinud töö tegemise higis,vaevas ja rõõmus. Selg ja sellest allapoole jäävad kehaosad on täiesti kanged tundide kaupa järjest arvuti taga istumisest. Siiski olen vahepeal teinud ka mõned mõnusad pausid. Kohtunud väljamaalt kodumaale käima tulnud lastega, vana britist sõbraga, kes oma hiinlannast sõbrannaga Tallinna väisas, jalutanud Telliskivi toidufestivalil koos poja, tema taanlasest sõbra, teise poja naise ja nende väikse poja ning mu ugandalasest sõbraga. Tänapäeval ei tea iial, kes tahab ja kes mitte, et tema pilte üles laetakse, kõiki läbi küsitleda aga kuidagi ei viitsi ja seepärast panen üles näotud pildid. 

esimene kord, mil ei saanud Humana vintage'ist midagi..

lastega kolamas

ugandalesga Tervishoiu muuseumis. Mina õhkan, et oh, oleks päriselt ka nii peenike. Tema on niigi.

Joosepi ja Niklase ja Susanna perega La Tablas

Johniga ja Pamelaga Ülos