Ma olin siis veel
keskkoolis, kui juhtusin nägema ühes tollases noorteajakirjas paari
pilti fotograaf Diana Arbuselt. Need puudutasid mind sügavalt. Eriti
see kaksikutega. Vaatasin neid kahte veidrat tüdrukut ja mind ajas
nutma. Aastaid hiljem nägin veel palju teisi tema pilte, ja ikka
kriipis hinges miski. (Seega lükkan ümber Susan Sontagi kriitika,
et D.A. “shows people who are pathetic, pitiable, as well as
repulsive, and does not arouse any compassionate feeling”. Minu
“compassionate feeling” igatahes oli täiesti äratatud.) Ja
siitpeale huvitusingi fotograafiast. Samal moel nagu muusikast: ma ei
eralda valesid nootegi, aga muusika mõjutab mind üle keskmise, ma
ei tea kuigivõrd fototehnikatest jms, aga pildid puudutavad mind.
Aga miks ma sellest
üldse praegu kirjutan, on sellepärast, et käisin Telliskivis
vastavatud Fotografiskas ja olen veel seal eksponeeritud nelja
fotokunstniku tööde lummas. (Anja Niemi, Anna-Stina Treumund,
Pentti Sammallahti, Jimmy Nelson)
“A photograph is a
secret about a secret. The more it tells you the less you know.”
(D. Arbus)
 |
 |
| Anja Niemi. Ainuke, mis jäi pildile. teiste jaoks mu mobla liiga vilets. Ehh, kas üldse tohibki seal pildistada...? |
 |
| Need on Diana Arbuse "Kaksikud". Netist. D.A. ei olnud esindatud näitusel. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar