Jaanide hingus

 

Ma ei ole kunagi käinud sõnajalaõit otsimas. Ei mäleta ka reaalselt „niitude kasteseid sülesid”, ei  “öövaikuses lauludest helisevat nurme”. Küllap on tõepoolest selleks ajaks “kõrgeks kasvanud rohi” ja “rinnust saati kastehein”, aga põlise linnatüdrukuna pole ma sellele mingit tähtsust andnud. Ometi seostub see aeg just nende sõnadega, nende piltide ja tunnetega. Ja ka siis, kui ise hoopis kodus vedeled ja kuulad aegade taguseid laule raadiost, tunnetad ikka seda erilist hingust, mis hõljub üle maa. Ei saa aga aru, kas see on päriselt olemas või ongi vaid unistajate ja tunnetajate meeltes?

Tõe huvides pean ütlema, et sel aastal ei piirdunud jaaniaeg diivanil vedelemisega, sai käidud koguni kolmel jaanitulel, eri päevadel. Kõige ilusam loodus oli Madisel, kõige parem seltskond Arknal ja kõige suurem tuli kesklinnas. Aga tore oli ka lihtsalt mööda peaaegu inimtühja vanalinna kolada!