Elu S42.20-ga

Elu õlapiirkonna luude ja õlavarremurruga (S42.20),

kui sellele lisandub hirm sattuda ükskord intensiivi ventilaatorite alla (ikkagi riskigrupp ju), õudus selle pärast, mis toimub maailmas pandeemia kattevarjus, pinge töö pärast, mida peaksid juba tegema, aga mida sa (olles aus enese vastu) tegelikult teha ei oska (aastatagune kogemus hävitas viimsegi eneseusu), mure laste ja lastelaste pärast, vööümbermõõdu järjekindel kasv jvpm.

Aga ega piltidelt seda vist näha pole. Need ju IG ja FB pildid. Päris rõõmus ja rahulolev inime päikesepaistes sääl.

No eks sel hetkel oligi veidi rõõmu ja rahu. Esimesel pildil kannan äsjaostetud ortroosi, mis hetkega tegi enesetunde lahedamaks. EMOs kaela riputatud riba oli peale ebaesteetilisuse ka ebamugav. 

Teisel jalutame Lahemaa metsa all. Ererohelisel samblal valgusmustrid kõrgete kuuskede vahelt paistvast päikesest, edvistavad kollased liblikad, täitsa punane ja priske rebane lippamas üle metsatee, sookurgede laul…. Võibolla ikka olen eestlane, sest metsas mulle meeldib…(mõnikord).

Muide, Peterburi mnt oli täis maa poole sõitvaid autosid, sõna otseses mõttes kohe täis, nagu oleks mõne kuulsa bändi kontsert algamas.

 

Nii lihtsalt see käibki

Lähed õhtul rõõmsalt välja jalutama, Pirita promenaadile. Päeval rohkem rahvast, pole ju soovitav. Õhtu on ilus, taevas on kevadet, taamal rõõmsad linnatuled. Promenaadi plaadid aga on konarlikud.

Mõtled küll, et ebamugav nende peal käia, parem oleks astuda kõrvalteekesele, kus aeg-ajalt mõni rattur mööda vihiseb. Aga ok, mis seal ikka, kohe pöördume ju tagasi auto poole.

Ja siis oled äkki pikali nende plaatide peal. Kohutav valu vasakus käes, kogu kere on šokis. Sõbra abiga saad kuidagi püsti, aga ei suuda normaalselt seista, sest värised üle kere ja minestamise tunne. Ja muidugi kõikehaarav käe valu. Keeldun ettepanekust kutsuda kiirabi. Niikuinii ei tule ju praegu, ega mul koroona pole. Komberdan sõbra käevarrele toetudes autoni. Aga olemine läheb hullemaks ja ma olen nõus, et ta helistab. (No niikuinii nad ju ei tule...) Tulid! Viisid EMO traumapunkti (vms see oli). Õlaluumurd. Nüüd on käsi kaelas ja lähinädalate elu on pea peale pööratud.

Kiirabi ja traumapunkti töötajad  olid väga sõbralikud. Tänu neile!

(#vahelonvajahalada)

Kus olid inimesed

Sõitsime täna ennelõunal läbi kesklinna. Tahtsin näha, on’s see linn ikka nii tühi kui mõned väidavad. No inimesi ikka oli siin-seal, aga tõesti tunduvalt vähem kui tavaliselt. Põhiliselt emad väikeste lastega ja koerad oma peremeestega. Mõtlesin, et kus nad siis kõik on, ega kõik ju ometi karantiinis pole. Kui aga jõudsime Pirita-Kose kanti, jõe äärde, metsa alla, siis sai asi selgeks – teeveered olid autosid täis ja metsaradadel inimesi vaat et tihedamalt kui tänavatel. 

 

Kadunud Pegasus

Üks vestlus meenutas mulle, et millaski 1970ndate esimesel poolel, kui olin üliõpilane Tartus, avaldati mõned mu luuleread tollases tudengilehes. Minu mäletamist mööda juhtus see kaks korda, DIGARist leidsin küll ühe. Hoolimata kohatistest konarlustest on päris huvitav lugeda neid noorusaja õhkamisi :D . (Pegasus, kus sa küll nüüd kalpsad!)

• See sügis on tumedas tuules ja lume-eelsetes okstes. Seda sügist õhtuti kuuled - ta kumiseb pärna kollastes okstes. See sügis on kärbse tiivas ja akna sinises klaasis. See sügis möödub ja riivab su suuri silmi kui peegliklaasi.

• Kui punased linnud su huuled.
  Läbi öö suletud silmades tuli.
  Kehad kui nõtked puud kaldumas teineteise poole.

• Püüdsin veenda päeva,
  rääkisin talle, et majad ja puud on tähtsamad kui sina.
  Kuid tuli õhtu ja kollased aknad lõhnavas pimeduses ütlesid:
  ära peta.

Pahede kataloog

See on ikka tõesti üks hea asi, et trammiga saab sõita Metropolitan Operasse :). Otseülekande korduse (paar päeva hiljem) pilet ei ole ka liialt kallis. Eile sai vaadatud Händeli „Agrippinat” - lugu keiser Nero ema vahendeid valimatust võitlusest poja troonile saamise eest. Lugu iseenesest oli peaaegu et pahede kataloog, kuid esitatud pigem komöödia võtmes. Noorena oleksin ilmselt rohkem naernud, nüüd tekitas ikka üksjagu kurbust inimloomuse stabiilsena püsiv kurjus, võimuiha, enesekesksus, kalkus, argus, himurus jne. Lauljate kõrgest tasemest ma ei räägi, see on ju enesestmõistetav, kui jutt käib Metist. Imetlesin aga ka suurepärast näitlemist, eriti Agrippina rollis olnud Joyce DiDonato puhul. 

 

Lillede eripära

“We don’t ask a flower any special reason for its existence. We just look at it and are able to accept it as being something different from ourselves.”
(Gwendolyn Brooks)

EV kodanik

Eesti Kongressi 30. aastapäeva puhul meenus mulle, et isiklikus arhiivis peaksid olema ühed huvitavad papitükikesed. Kaevusin paberihunnikutesse ja - ennäe! siin nad ongi! Eesti Komitee poolt on Eesti Vabariigi kodanikuks registreeritud Imbi Arro ja tema 6 last. Viimane oli veel sündimata.

Jälle Helsingi

28.veebruar

Kui nii edasi läheb, siis on Helsingi muuseumid mulle varsti tuttavamad kui Tallinna omad. Ei saa ju keelduda Viking Line’i poolt pakutud tasuta laevasõidust sünnipäevakuul. Eriti veel, kui sobival sõidupäeval on vähemalt ühes muuseumis (Kansallismuseos) ka tasuta külastustunnid. Kokkuhoitud raha eest võib aga näiteks rohkem kooke lubada...

Helsingis oli imekaunis ilm, kuiv ja päikseline. Mu päevakaaslaste värvilised joped lisasid sellele veelgi kirkust! (Mina ise, nagu ikka, mustas...)

Näitusel ingerlastest kui unustatud soomlastest olid inimeste lood. Mul jäi silm eriti pikalt pidama selle mehe pildil (silmadel).

Ajutine näitus Kesk- ja Lõuna-Ameerika muinaskultuuridest. Tunnistan, et vastupidiselt nii mõnelegi teisele muinaskultuurile ei ole need mind huvitanud, pigemini tunnen võõristust. Teisalt küllalt tahaks rohkem teada, mida tundsid ja mõtlesid tollased inimesed.

Näkemiin, Helsinki!