Lähed õhtul
rõõmsalt välja jalutama, Pirita promenaadile. Päeval rohkem
rahvast, pole ju soovitav. Õhtu on ilus, taevas on kevadet, taamal
rõõmsad linnatuled. Promenaadi plaadid aga on konarlikud.
Mõtled küll, et
ebamugav nende peal käia, parem oleks astuda kõrvalteekesele, kus
aeg-ajalt mõni rattur mööda vihiseb. Aga ok, mis seal ikka, kohe
pöördume ju tagasi auto poole.
Ja siis oled äkki
pikali nende plaatide peal. Kohutav valu vasakus käes, kogu kere on
šokis. Sõbra abiga saad kuidagi püsti, aga ei suuda normaalselt
seista, sest värised üle kere ja minestamise tunne. Ja muidugi
kõikehaarav käe valu. Keeldun ettepanekust kutsuda kiirabi.
Niikuinii ei tule ju praegu, ega mul koroona pole. Komberdan sõbra
käevarrele toetudes autoni. Aga olemine läheb hullemaks ja ma olen
nõus, et ta helistab. (No niikuinii nad ju ei tule...) Tulid!
Viisid EMO traumapunkti (vms see oli). Õlaluumurd. Nüüd on käsi
kaelas ja lähinädalate elu on pea peale pööratud.
Kiirabi ja
traumapunkti töötajad olid väga sõbralikud. Tänu neile!
(#vahelonvajahalada)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar