See
on ikka tõesti üks hea asi, et trammiga saab sõita Metropolitan
Operasse :). Otseülekande korduse (paar päeva hiljem) pilet ei ole
ka liialt kallis. Eile sai vaadatud Händeli „Agrippinat” - lugu
keiser Nero ema vahendeid valimatust võitlusest poja troonile
saamise eest. Lugu iseenesest oli peaaegu et pahede kataloog, kuid
esitatud pigem komöödia võtmes. Noorena oleksin ilmselt rohkem
naernud, nüüd tekitas ikka üksjagu kurbust inimloomuse stabiilsena
püsiv kurjus, võimuiha, enesekesksus, kalkus, argus, himurus jne.
Lauljate kõrgest tasemest ma ei räägi, see on ju enesestmõistetav,
kui jutt käib Metist. Imetlesin aga ka suurepärast näitlemist,
eriti Agrippina rollis olnud Joyce DiDonato puhul.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar