Kadunud Pegasus

Üks vestlus meenutas mulle, et millaski 1970ndate esimesel poolel, kui olin üliõpilane Tartus, avaldati mõned mu luuleread tollases tudengilehes. Minu mäletamist mööda juhtus see kaks korda, DIGARist leidsin küll ühe. Hoolimata kohatistest konarlustest on päris huvitav lugeda neid noorusaja õhkamisi :D . (Pegasus, kus sa küll nüüd kalpsad!)

• See sügis on tumedas tuules ja lume-eelsetes okstes. Seda sügist õhtuti kuuled - ta kumiseb pärna kollastes okstes. See sügis on kärbse tiivas ja akna sinises klaasis. See sügis möödub ja riivab su suuri silmi kui peegliklaasi.

• Kui punased linnud su huuled.
  Läbi öö suletud silmades tuli.
  Kehad kui nõtked puud kaldumas teineteise poole.

• Püüdsin veenda päeva,
  rääkisin talle, et majad ja puud on tähtsamad kui sina.
  Kuid tuli õhtu ja kollased aknad lõhnavas pimeduses ütlesid:
  ära peta.