70!

 18.02

Harjutasin end terve möödunud aasta jooksul sellega, et lööb uue numbri ette. Kui rääkisin oma vanusest, ütlesin, et “saan 70”, selmet öelda lihtsalt 69. Ja harjusingi ära. Olen üsna rahul selle numbriga. Muidugi on palju asju, millega ma pole rahul, aga need ei sõltu numbrist… Mu näiva rahulikkuse taga peitub tegelikult üsna heitlik loomus. Mõnel päeval defineerin elu kui illusioonide purunemise teekonda, mõnel teisel päeval aga on elu mu jaoks väikeste ilusate hetkede pärlikee. 

Sünnipäeva endaga aga olen rahul. Eelnevad päevad traditsiooniliselt ärevuses, ärrituses, masenduses jne. Olevat selline asi põhjustatud sünnitraumast vms. Päeva lõpuks aga alati õndsas ja ülevas meeleolus. Huvitav, kas mulle siis tõesti meeldis see maailm, mida nägin? Või olin lihtsalt rahul, et sai lõpuks ühele poole selle raske sündimise asjaga...?

Lilled Copenhagenist ja Tallinnast, lapsed ja lapselapsed (esimest korda üldse KÕIK lapselapsed ühe katuse all!), lausa šokina mõjunud üllatus, kui Krissu ust tuli avama - Susanna, Lara süles! (kes mu teada oleks pidanud endiselt Türgis olema) jm jm.

elu kui illusioonide purunemise teekond

elu kui väikeste ilusate hetkede pärlikee

 

JÄLLE SEE KUU!

 

Mis see kuu mind kiusab! Alles ei lasknud ta magada, nüüd lasi leida ühe vana kausta, kus muu seas ka üks tõlkehakatis temast endast. Päris mitmeid aastakümneid tagasi tehtud. Luuletuse kirjutas üks huvitav noorelt surnud Vene poeet Ksenia Nekrassova. Ma ei leia originaali, kohendasin veidi ingliskeelse tõlke järgi.

Kord märkas kuu:

on igal õhtul avatud

üks aknaruut

ja vaikselt istub tüdruk seal,

pilk tal minu – kuu – peal

Lõi õhetama kuu,

ta vastu huvi et nii suur.

“Vaat mis armas inimlaps

sealt vaatab mind,

kas märganud te, tähed?”

On üllatunud tähed.

ÕDE KUU

  (mõni päev tagasi)

Ärkan kell 4, und ei tule. Märkan, et ruloo akna ees ei ole korralikult alla tõmmatud ja täiskuu paistab mulle otse peale. Õde kuu, nagu ütles püha Franziscus. Ütles nii: “Kiidetud ole Sina, mu Issand, õe kuu ja tähtede kaudu; taevalaotusesse oled Sa nad paigutanud, kui ilusad säravad kalliskivid.” Naeratan õele.

Avan fb (mida muud ikka unetul teha!) ja näen, et ma pole üksi selles öös kuud vaatamas. On teisigi unetuid, kes pannud üles pilte ja mõtteid. Naeratan ka neile.

Mu seinal on väike pilt, kus üks Jaapani tanka. Toortõlge on selline: “Vaatan kuud, mis valgustab tuhandeid mureradu, ja tean, et ei ole sügises üksi” .

 

 

OLI'S MIDAGI

 

Oli’s midagi, oli’s kedagi

kes enne kui olin ma

enne kui tulin ma

võttis mu käe

et tuua üle mäe

ja ütles: näe

mine siit edasi

kuid ma ei saanud sedasi

ah ei suutnud ma sedagi

MÕTTEID VEEBRUARIS

Mustamäe koguduse veebruarikuu ajalehele

Veebruar on üks kummaline kuu. Talve selgroog sai küll juba jaanuaris murtud, kuid ega seda väga näha pole. Külma ja tuisku jagub veel küllaga. Süda aga igatseb juba kevadet. Kui kaunis talv ja lumi ka pole – nüüd aitab sellest! Mõnel päeval on taevas nii sinine, päike paistab ja õhus on eriline kevadetunne. Kevadeni ent on veel pikk tee…Kannatlikkuse õppimise aeg. Ükskord ta tuleb niikuinii! Vääramatult. Vanarahvas teadis, et küünlapäeval (2.02) hakkab ilmal teine silm vett jooksma, peetripäeval (22.02) hakkavad kõik heinakõrred lund vihkama ja madisepäeval (24.02) taas hingama talveuinakus putukad ja ussid.

Talvisest pööripäevast saati on päev pikenenud kukesammu võrra. Miks just kukesammu? Kes seda täpselt teab, aga ehk seetõttu, et just kukk kuulutab oma lauluga öö ja pimeduseolendite võimu lõppu. Oskar Loorits jõudis arusaamisele, et soomeugrilastele pole talvine pööripäev mitte pimeduse, vaid uue lootuse ja valguse sünni aeg. See aga on “meie usulise maailmavaate tugevus, mis on juhtinud meid surmahirmu asemel sündimise - õnne ja elurõõmu poole.”

Siit lähebki mõte VALGUSELE. “Valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit,” ütleb Vikipeedia. Ja lisab: “Ülekantud tähenduses mõistetakse valguse all ka teadmisi või tarkust." Valguse vastand pimedus aga on “nähtava valguse (kas loodusliku või tehisliku) puudumine või vähesus...” Seega on valgus võimsam!

12. sajandi müstik Hildegard von Bingen on kirjutanud: “Vahetevahel näen ma selles valguses teist valgust – “elavat valgust”. Millal ja kuidas, seda ei suuda ma seletada, aga sellal, kui vaatan “elavat valgust”, võetakse minult kõik mured ja hirmud.” Selle elava valguse nanomeetrite vahemikku me määrata ei oska, teoloogiliselt aga määratleme selle sõnaga “Jumal”. Lugesin hiljuti 11. sajandi Pärsia polümaatiku al-Ghazālī arutlust valguse olemusest ja omadustest. Ta alustab meeleliselt (nägemisvõime abil) tajutavast valgusest, eraldades kolmesuguseid asju: need, mis pole nähtavad (tumedad), need mis on nähtavad, kuid ei tee teisi nähtavaks ja need, mis on nähtavad ja teevad ka teised nähtavaks (lamp, tuli jm). Lõpuks jõuab ta jumaliku valguse kui esmase allika juurde, mis on “valgus iseendale ja iseendast ja mis ei saa valgust milleltki teiselt.” Kuulutab ka Johannes, et “Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.” Võib öelda, et iga valguse alguspunkt on Jumalas.

Eks ole ju sama lugu ARMASTUSEGA? Valentinipäeva tõttu võib veebruari pidada ka armastusekuuks. Nii on siis igati paslik mõtiskleda sellelgi teemal. Kõigile meeldib rääkida ja mõelda armastusest. Kes ei tahaks olla armastatud, ise armastada ja olla aktsepteeritud oma armastuses? Kui valguse esmane allikas on Jumal, on Ta siis ju seda enam veel armastuse algallikas. Ja nii nagu pimedus on vaid valguse puudus, on ka viha, vaen, põlgus jms armastuse puudus. Huvitav, et on kaks väikest riiki (Eesti ja Soome), kus valentinipäev on nimetatud sõbrapäevaks. See justkui annab laiema pinna, sest eks armastuses ole ju ka sõprus ja sõpruses armastus.

Müstikud kutsuvad sageli Jumalat mitte ainult Issandaks, vaid Armastatuks ja Sõbraks. Mõtle, kuidas mõjutaks Sinugi suhet Jumala, iseenda ja kogu looduga usk sellesse, et Sinu Jumal ei ole pelgalt Sinu Issand, vaid Su Armastatu ja Su Sõber? Kas peaksid siis veel midagi kartma?

Eestlasena veebruarist mõeldes ei saa muidugi mööda minna VABADUSEST. Meie seas on veel neid, kes on üle elanud mitu riigikorra vahetumist, näinud noort vabadust ja näinud nii selle kaotamist kui ka taastulekut. Südamesse on kogutud nii kibedust kui kannatlikkust, on kaotatud usku, on leitud usku kui toetuspunkti edasi elamiseks. Möödunud aastast saati aga jääb meie iseseisvuspäev meenutama seda, et kurjus maailmas on veel täiesti olemas ja vabadus ei ole midagi enesestmõistetavat. Seda tuleb hoida ja kaitsta. Vabadus, armastus ja valgus – need on omavahel seotud. Hoidkem neid väärtusi endas ja kaitskem teistegi õigust neile!