MÕTTEID VEEBRUARIS

Mustamäe koguduse veebruarikuu ajalehele

Veebruar on üks kummaline kuu. Talve selgroog sai küll juba jaanuaris murtud, kuid ega seda väga näha pole. Külma ja tuisku jagub veel küllaga. Süda aga igatseb juba kevadet. Kui kaunis talv ja lumi ka pole – nüüd aitab sellest! Mõnel päeval on taevas nii sinine, päike paistab ja õhus on eriline kevadetunne. Kevadeni ent on veel pikk tee…Kannatlikkuse õppimise aeg. Ükskord ta tuleb niikuinii! Vääramatult. Vanarahvas teadis, et küünlapäeval (2.02) hakkab ilmal teine silm vett jooksma, peetripäeval (22.02) hakkavad kõik heinakõrred lund vihkama ja madisepäeval (24.02) taas hingama talveuinakus putukad ja ussid.

Talvisest pööripäevast saati on päev pikenenud kukesammu võrra. Miks just kukesammu? Kes seda täpselt teab, aga ehk seetõttu, et just kukk kuulutab oma lauluga öö ja pimeduseolendite võimu lõppu. Oskar Loorits jõudis arusaamisele, et soomeugrilastele pole talvine pööripäev mitte pimeduse, vaid uue lootuse ja valguse sünni aeg. See aga on “meie usulise maailmavaate tugevus, mis on juhtinud meid surmahirmu asemel sündimise - õnne ja elurõõmu poole.”

Siit lähebki mõte VALGUSELE. “Valgus on elektromagnetkiirgus, mille lainepikkus on vahemikus 380–700 nanomeetrit,” ütleb Vikipeedia. Ja lisab: “Ülekantud tähenduses mõistetakse valguse all ka teadmisi või tarkust." Valguse vastand pimedus aga on “nähtava valguse (kas loodusliku või tehisliku) puudumine või vähesus...” Seega on valgus võimsam!

12. sajandi müstik Hildegard von Bingen on kirjutanud: “Vahetevahel näen ma selles valguses teist valgust – “elavat valgust”. Millal ja kuidas, seda ei suuda ma seletada, aga sellal, kui vaatan “elavat valgust”, võetakse minult kõik mured ja hirmud.” Selle elava valguse nanomeetrite vahemikku me määrata ei oska, teoloogiliselt aga määratleme selle sõnaga “Jumal”. Lugesin hiljuti 11. sajandi Pärsia polümaatiku al-Ghazālī arutlust valguse olemusest ja omadustest. Ta alustab meeleliselt (nägemisvõime abil) tajutavast valgusest, eraldades kolmesuguseid asju: need, mis pole nähtavad (tumedad), need mis on nähtavad, kuid ei tee teisi nähtavaks ja need, mis on nähtavad ja teevad ka teised nähtavaks (lamp, tuli jm). Lõpuks jõuab ta jumaliku valguse kui esmase allika juurde, mis on “valgus iseendale ja iseendast ja mis ei saa valgust milleltki teiselt.” Kuulutab ka Johannes, et “Jumal on valgus, ja temas ei ole mingit pimedust.” Võib öelda, et iga valguse alguspunkt on Jumalas.

Eks ole ju sama lugu ARMASTUSEGA? Valentinipäeva tõttu võib veebruari pidada ka armastusekuuks. Nii on siis igati paslik mõtiskleda sellelgi teemal. Kõigile meeldib rääkida ja mõelda armastusest. Kes ei tahaks olla armastatud, ise armastada ja olla aktsepteeritud oma armastuses? Kui valguse esmane allikas on Jumal, on Ta siis ju seda enam veel armastuse algallikas. Ja nii nagu pimedus on vaid valguse puudus, on ka viha, vaen, põlgus jms armastuse puudus. Huvitav, et on kaks väikest riiki (Eesti ja Soome), kus valentinipäev on nimetatud sõbrapäevaks. See justkui annab laiema pinna, sest eks armastuses ole ju ka sõprus ja sõpruses armastus.

Müstikud kutsuvad sageli Jumalat mitte ainult Issandaks, vaid Armastatuks ja Sõbraks. Mõtle, kuidas mõjutaks Sinugi suhet Jumala, iseenda ja kogu looduga usk sellesse, et Sinu Jumal ei ole pelgalt Sinu Issand, vaid Su Armastatu ja Su Sõber? Kas peaksid siis veel midagi kartma?

Eestlasena veebruarist mõeldes ei saa muidugi mööda minna VABADUSEST. Meie seas on veel neid, kes on üle elanud mitu riigikorra vahetumist, näinud noort vabadust ja näinud nii selle kaotamist kui ka taastulekut. Südamesse on kogutud nii kibedust kui kannatlikkust, on kaotatud usku, on leitud usku kui toetuspunkti edasi elamiseks. Möödunud aastast saati aga jääb meie iseseisvuspäev meenutama seda, et kurjus maailmas on veel täiesti olemas ja vabadus ei ole midagi enesestmõistetavat. Seda tuleb hoida ja kaitsta. Vabadus, armastus ja valgus – need on omavahel seotud. Hoidkem neid väärtusi endas ja kaitskem teistegi õigust neile!