70!

 18.02

Harjutasin end terve möödunud aasta jooksul sellega, et lööb uue numbri ette. Kui rääkisin oma vanusest, ütlesin, et “saan 70”, selmet öelda lihtsalt 69. Ja harjusingi ära. Olen üsna rahul selle numbriga. Muidugi on palju asju, millega ma pole rahul, aga need ei sõltu numbrist… Mu näiva rahulikkuse taga peitub tegelikult üsna heitlik loomus. Mõnel päeval defineerin elu kui illusioonide purunemise teekonda, mõnel teisel päeval aga on elu mu jaoks väikeste ilusate hetkede pärlikee. 

Sünnipäeva endaga aga olen rahul. Eelnevad päevad traditsiooniliselt ärevuses, ärrituses, masenduses jne. Olevat selline asi põhjustatud sünnitraumast vms. Päeva lõpuks aga alati õndsas ja ülevas meeleolus. Huvitav, kas mulle siis tõesti meeldis see maailm, mida nägin? Või olin lihtsalt rahul, et sai lõpuks ühele poole selle raske sündimise asjaga...?

Lilled Copenhagenist ja Tallinnast, lapsed ja lapselapsed (esimest korda üldse KÕIK lapselapsed ühe katuse all!), lausa šokina mõjunud üllatus, kui Krissu ust tuli avama - Susanna, Lara süles! (kes mu teada oleks pidanud endiselt Türgis olema) jm jm.

elu kui illusioonide purunemise teekond

elu kui väikeste ilusate hetkede pärlikee