Arvasin, et lohutan veidi lapsi ja ütlesin, et järgmisel nädalal juba läheb soojaks ja tuleb päris kevad. Nemad vaatasid mulle ehmunult otsa ja küsisid kurvalt, et kas lumi sulab siis ära.
Oh seda õndsat lapsepõlve, mil pole mingit tähtsust sellel, kas kõik toimub “nii nagu peab”...
Vaatasin arusaamatusega fb voogu täitvaid jõuluilmaseid pilte. Siis tõmbasin ruloo üles ja arusaamatus muutus ehmatuseks....
Üle mitme nädala tütrega kohvikusse. Krissu oli vahepeal lastega Itaalias kolamas olnud.
Nagu ikka, oli raske otsustada, et milline kohvik seekord valida. Rattad viisid Nopi kohvikusse Kadrioru veerel. Olen seal mitmeid kordi varemgi käinud ja pean seda täitsa viksiks ja viisakaks kohaks. Ei pettunud ka seekord.
Menüüs oli mitmeid mulle sobivaid asju, ei osanudki kohe valikut teha. Pärast väikest mõtisklemist valisin:
BAKLAZAAN MÄDARÕIKASE RICOTTA & SALSAGA (G) 8.5
oliiviõli, tüümiani & küüslauguga küpsetatud baklazaan, ricotta, mädarõigas, tomati-maasika salsa (tomat, maasikas, shallot sibul, tšilli, oliiviõli, punase veini äädikas), idud
See täitsa meeldis mulle ja võtaksin teinegi kord.
Juurde klaas Chardonnay'd.
Krissu võttis:
MUNAPUDER MAHEMUNADEST (N, L) 7.5
spinat, grillitud kirsstomatid, salat, kress, porgandi vinegrett
lisa peekon +2; grilljuust +2.5; avokaado/ külmsuitsulõhe+3
Tundub, et ka tema jäi rahule.
Aga pilti unustasin teha....
See tuli õnneks küll vähemasti siis meelde, kui asusime teise käigu juurde.
Mõlemal kaerapiimaga kohv, mul cappuccino, tütrel latte.
Mõnikord on trammis ringi vaadata väga huvitav. Palju huvitavam kui moblas skrollida. Eile näiteks seisin trammi tagumises otsas ja nägin pikka rida ühestel istmetel istuvaid inimesi, kes kõik samas asendis – pea ja õlad veidi ettepoole kallutatud ning käsi kindlas rütmis aeglaselt liikumas. Tähelepanu köitis aga üks hästiriietatud naisterahvas, kelle käe rütm oli hoopis teistsugune. Vaatasin teda hoolikamalt ja selgus, et tema hoopis – kudus! Punase lõnga liikumine valge mantli taustal oli kena vaadata :) . Raamatuid lugevaid inimesi ikka aeg-ajalt näeb, aga kuduvat ei ole ma varem märganud.
Kaks korda olen näinud trammis naisterahvast meikimas. Tegevuses iseenesest pole ju midagi ootamatut või tähelepanu väärivat, kuid ootamatu oli tema viis seda teha: naine ise kükitas tooli kõrval ja meikimise atribuudid olid laotatud toolile. Hoolikalt ja süvenenult, pilkugi mujale heitmata, sai “nägu pähe tehtud”. Kui tuli aeg väljuda, lükkas ta hoogsalt tarvikud kotti ja astus – taas pilkugi mujale heitmata – kindlameelselt trammist välja.
In a world where you can be anything, be yourself.
Muidugi võib avatud silmadega ringi käies ilusaid ja/või huvitavaid hetki näha ka väljaspool trammi. Nii oli ka eile teel trammi peale. Väike parv varblasi ajas maja ees oma varblaseasju. Üks võibolla 8-9 a tüdruk seisis seal ja vaatas neid askeldavaid säutsujaid sellise armsa heldinud pilguga, et tahtmatult tuli mullegi naeratus näkku.
SOMETIMES WE ARE SO FOCUSED ON THE FUTURE THAT WE DON’T REALIZE WE’RE IN THE MIDDLE OF WHAT WE USED TO PRAY FOR.
(Mõnikord jääb meil oma tulevikule keskendumises märkamata, et elame praegu selles, mille eest varem oleme palvetanud)
Tuttav lugu. Ja üks põhjusi on see, et mu soov, unistus, palve on tulnud teises vormis, kui olen ise arvanud selle tulevat. Üks pika elu õppetundidest ongi see, et ära jää kinni oma mõtte-, tunde-, kujutluste jm mustritesse. Ei ühiskondlikesse ega personaalsetesse.
(#banaalseidtarkusimillesometikateratõtt)
Otsisin oma erakogust sobivat pilti. Märkisin ära mitmeid loodusvaateid, natüürmorte, tuntud kunstnike teoseid jm. Kui jõudsin selleni, ei otsinud enam muud. Autor on peatselt 4-aastaseks saav Liisu.
Just juuksuri käe alt tulnuna ei tahtnud kohe koju minna, sest kes
seal näeb, kui kena pea mul on ;) . Kolasin veidi Telliskivis ringi
(juuksur seal), tegin mõned klõpsud ja otsustasin juua ka tassi
kohvi kusagil. Kusagil, aga kus? Fotografiska ja Literaat juba liiga
tuttavaks saanud. Poetänavatel mitu minu jaoks veel avastamata
kohvipaika. Valisin, üsna juhuslikult, kohviku nimega Nihe. Inimesi
oli vähe, tundus olevat sobiv ka pikemaks istumiseks, olgu siis
lobisemiseks või töötamiseks. Võtsin latte. Tegelikult oleks
sellest aidanud, kuid mul loll kohustus alati ka midagi kõrvale
võtta. Mulle sobivat kahjuks polnud, kõik nähtavalt süsikuterikkad
tooted. Teenindaja oli nii viisakas, lahke ja pakkuv, et võtsin ta nõu kuulda ja lasin kohvi kõrvale panna
kaneeli-koriandri saiakese. Oli küllaltki maitsev, aga kartsin, mida
ütleb pärast glükomeeter. (Tegelikult näitas täitsa normi piires olevat numbrit.)
Jõin ja sõin ja näppisin moblat ja siis märkasin, et leti ees seisab tuttava olemisega vanem mees. Oligi – minia isa, kel ka meeldib kohvikutes käia. Kui olin oma asjadega ühele poole saanud, läksin talle tere ütlema. Jäime mõneks ajaks lobisema – kohvikutest, näitustest jms. Eks vist sellepärast pidingi just Nihesse (Nihkesse? :D ) minema :) .
Sama käiguga sain ära näha ka Santa maalid poetänava seintel. Mulle tema tööd meeldivad.
Hamza, kodukootud filosoof, istus teemajas ja heietas oma kulunud tõdesid. „Küll on see inimkond ikka veider! Mõelda vaid, et nad ei ole ealeski rahul! Kui on talv, on see nende jaoks liiga külm. Suvel jälle kurdetakse kuumuse üle.” Teised kohalolijad noogutasid kaasa, uskudes, et sel moel on nemadki tarkade killas. Mulla Nasreddin tõstis pilgu oma tegevuselt: „Kas te ei ole märganud, et mitte kunagi ei kurda keegi kevade üle?”
Oleme Paides olnud nõutud, kuhu minna kohvitama ja sööma. Justkui ei ole midagi huvitavat, aga võibolla pole osanud leida. Kirjelduse järgi oleks see koht võinud olla Wabakohvik, aga iga kord (igal aastal!) on see olnud kinni, kuigi avaliku teabe kohaselt justkui peaks lahti olema. Tõeline “vaba”, porisesin. Seekord (käisime üleeile) – üllatus, üllatus! oli avatud. Üllatus aga oli ka see, et teises kohas. Keskplatsi ääres Wabalinna majas, eelmine oli ka platsi ääres, aga kangialuses. Igatahes pidi sama kohvik olema ja nüüd ka stabiilsemalt avatud, kinnitas noor teenindajanna.
Ma ei tea, milline eelmine oli. Minu kujutluses oli see igatahes ägedam kui praegune. Praegune on igati kena, ei heida midagi ette, aga sedasuguseid on mitmel pool. Ei olnud vau! momenti, mida miskipärast ootasin. Midagi boheemlaslikumat vist ootasin. Kõik oli korras muidugi, kohv ja kook maitsvad, toit (peediga kotlet juurviljatambiga) samuti. “Kuldse ea” tõttu saime ka mõned % soodustust sel päeval. Oli Pinot Grigiot, mida võtsin. Rahvast ei olnud palju, aga näha, et selline intelligentsem klientuur ;) . Sõime-jõime, jäime rahule ja läksime edasi omi asju ajama. Igatahes on nüüd üks koht olemas, kus kohvipeatus teha (KUI juhtume õigel päeval tulema, sest kuigi pidi stabiilsemalt avatud olema, siis ikkagi mitte kõigil nädalapäevil).
“Kiirele söögikorrale ei maksa siia Türi linnaääres pikas vanas puumajas asuvasse kohvik-restorani tulla. Võite ju proovida, kuid aeg peatub siin igal juhul. Roogasid, mida siin pakutakse, söödi meelsasti möödunud sajandi lõpul. Lauanõud, lauad-toolid ja kogu sisustus on korduv-korduvkasutatud ning veelgi vanem. Maja erinevates tubades on erinevad lõhnad. Need on selgelt äratuntavad ajaloo aroomid.” Nii iseloomustab Falstaff Nordic Restaurant Guide seda üht mu lemmiksöögikohtadest, kohvik-restorani Ajatu, kus õhtustasime.
Jah, aega läks tõesti üksjagu. Põhjuseks on omanike kindel usk värske toidu paremasse maitsesse. Ja see tähendab seda, et toit ei ole eelvalmistatud, vaid seda hakatakse tegema hetkest, kui külastaja on teinud oma valiku. Mina valisin kauaküpsetatud pardikoiva, ja rosé ootamise ajaks. Reet võttis ahjukana lisanditega ja latte. Mis rosésse puutub, siis veendusin, et see ikka ei ole minu jook. Need mõned korrad, mis olen seda kusagil proovinud, ei ole tekitanud äratundmisrõõmu. Jään ikka oma kuiva valge juurde. Part aga – yummi! nagu nüüd öeldakse. Esimene kord, kus tõesti parti nautisin. Ma juba olin hakanud mõtlema, et seda ei saagi maitsvalt teha. Andsin aga seekord veel viimase võimaluse. Muide, see oli siiski 6 tundi eelküpsetatud, sest ükski klient ei peaks vastu 6-tunnilist ootamist… Reet kiitis ka oma kana.
Selle koha omanikud on Kaia ja Tarmo Kaugeranna. Nemad askeldavad usinasti köögis, kannavad toitu ette ja ajavad klientidega lahedat juttu. Vähemasti Tarmo, naisterahvas paistis köögist.
Mingist reklaamist napsasin ka selle: “Kohvik-resto Ajatu pakub ajatult puhtaid maitseid, mis on uues võtmes sätitud mõndagi nostalgilisse rooga. Soe ja kodune teenindus seovad kokku ilusad hetked ja elamuse! Värske tooraine ei jäta kompromissideks ruumi ning eeldavad kohviku köögi poolt väärilisse rooga seadmist. --- Lisaks toidu lauale kandmisel kasutatavatele nõudele, näeb kohvikus erinevat Tarbeklaasi, Lorupi, vanemate Riia serviiside väljapanekuid. Hindame taaskasutust, vanu asju, uusi mälestusi ja koosolemist! “
Leban diivanil,
üll roosaruuduline pidžaama.
Vasakul on raamaturiiul,
paremal vana laud, kus pliiats, kaust ja tass kohvi.
Kusagil on kass.
Ma olen vaba. Vaba.
Ja (mu) maailmas on rahu.
Ei teadnud ta mind,
kuid võttis vaadata.
Omaenda elust korraks välja vaadata,
olla hetkeks minu omas.
Ma astusin trammist
ja tema astus trammi.
Mina läksin kodu poole.
Ja kõik oli hästi.
31. märts
Ülestõusmispüha ja soe päikseline ilm. Mõni inimene on nii suuremeelne, et hoolimata väsimusest teeb ta ikka ettepaneku minna väiksele tiirule linna peale. Kujuteldamatu, et ma sellest ära ütleksin. Tõmbas Nõmme poole. Parkisime auto turu juurde ja läksime kohvijoomise kohta otsima. Kohvik Kius tundus kinni olevat, sõõrikukohvik oligi kinni, jäi üle Pagaripoiste kohvi ja koogi koht. Selline väike ja tagasihoidlik, olen sellest siiani huvi tundmata mööda käinud.
Väikses ruumis istus laua taga ainult üks vanaproua, kes ilmselt sõbrannaga telefonis lobises. Ütlen kohe ära, et ta rääkis kogu selle aja, mis me leti taga valisime, siis sõime ja jõime, käisime tualetis ja ma lõpuks veel ringi käisin ja pildistasin. Tõsi, mingil hetkel ta küll lõpetas ühe kõne ja valis kohe teise, järgmise sõbranna. Minu kujutluses veedab ta suure osa igast päevast sel viisil sealsamas kohvikus. Pole ju ka halb variant elamiseks, kui oled 70+ .
Minu huvi oli kohv, tundsin, et vajasin tassikese seda ergastavat jooki. Kõrvale võtsin kõige väiksema asja, mis pakkumisel oli – rummipalli. Reedal oli kõht tühjavõitu ja ta võttis rohkem. Rummipall igatahes oli täitsa maitsev ja kohvi kohta ka midagi paha pole öelda.
Meie laud oli kohe suure akna all, sealt oli tore vaadata möödujaid. Nõmmel on teine elurütm ja teine õhustik. Ma arvan, et ühele osale minust see sobiks.
Kokkuvõttes annan sellele kohakesele positiivse hinnnagu, mida võib küll mõjutada soe pühane päev ja Sahara kõrbe tolm.
Jõudsime lõpuks meiegi „Fundamentalisti” vaatama. Eile õhtul. Kolm tundi möödus kiirelt ja kergelt, mis tõestab järjekordselt, et kui midagi haarab nii tunded kui mõtted, ei märka aja möödumist. Imetlemist vääris ka näitlejate mäng.
Noor lavastaja on öelnud, et tema huvi tekitas „dostojevskilik mõõt „Fundamentalistis” – tõe-, usu- ja jumalaküsimused, mis on praeguses maailmas teravalt fookuses.” Need on küsimused, millega tuleb igaühel endal enda sees tegeleda, ja andku Jumal siin sisemist ausust ja julgust.
Minu sees on olemas mõlemad, nii Heidi kui Markus. Mõnel eluperioodil on üks alla surutud. Mõnel teine. Praegusel püüan neid mõlemaid tasakaalus hoida, ent see pole alati nii lihtne, sest kohati on nad kokkupandamatud.
