Mõnikord on trammis ringi vaadata väga huvitav. Palju huvitavam kui moblas skrollida. Eile näiteks seisin trammi tagumises otsas ja nägin pikka rida ühestel istmetel istuvaid inimesi, kes kõik samas asendis – pea ja õlad veidi ettepoole kallutatud ning käsi kindlas rütmis aeglaselt liikumas. Tähelepanu köitis aga üks hästiriietatud naisterahvas, kelle käe rütm oli hoopis teistsugune. Vaatasin teda hoolikamalt ja selgus, et tema hoopis – kudus! Punase lõnga liikumine valge mantli taustal oli kena vaadata :) . Raamatuid lugevaid inimesi ikka aeg-ajalt näeb, aga kuduvat ei ole ma varem märganud.
Kaks korda olen näinud trammis naisterahvast meikimas. Tegevuses iseenesest pole ju midagi ootamatut või tähelepanu väärivat, kuid ootamatu oli tema viis seda teha: naine ise kükitas tooli kõrval ja meikimise atribuudid olid laotatud toolile. Hoolikalt ja süvenenult, pilkugi mujale heitmata, sai “nägu pähe tehtud”. Kui tuli aeg väljuda, lükkas ta hoogsalt tarvikud kotti ja astus – taas pilkugi mujale heitmata – kindlameelselt trammist välja.
In a world where you can be anything, be yourself.
Muidugi võib avatud silmadega ringi käies ilusaid ja/või huvitavaid hetki näha ka väljaspool trammi. Nii oli ka eile teel trammi peale. Väike parv varblasi ajas maja ees oma varblaseasju. Üks võibolla 8-9 a tüdruk seisis seal ja vaatas neid askeldavaid säutsujaid sellise armsa heldinud pilguga, et tahtmatult tuli mullegi naeratus näkku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar