Jõudsime lõpuks meiegi „Fundamentalisti” vaatama. Eile õhtul. Kolm tundi möödus kiirelt ja kergelt, mis tõestab järjekordselt, et kui midagi haarab nii tunded kui mõtted, ei märka aja möödumist. Imetlemist vääris ka näitlejate mäng.
Noor lavastaja on öelnud, et tema huvi tekitas „dostojevskilik mõõt „Fundamentalistis” – tõe-, usu- ja jumalaküsimused, mis on praeguses maailmas teravalt fookuses.” Need on küsimused, millega tuleb igaühel endal enda sees tegeleda, ja andku Jumal siin sisemist ausust ja julgust.
Minu sees on olemas mõlemad, nii Heidi kui Markus. Mõnel eluperioodil on üks alla surutud. Mõnel teine. Praegusel püüan neid mõlemaid tasakaalus hoida, ent see pole alati nii lihtne, sest kohati on nad kokkupandamatud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar