Nõmmel, kohvikus ka.

 31. märts

Ülestõusmispüha ja soe päikseline ilm. Mõni inimene on nii suuremeelne, et hoolimata väsimusest teeb ta ikka ettepaneku minna väiksele tiirule linna peale. Kujuteldamatu, et ma sellest ära ütleksin. Tõmbas Nõmme poole. Parkisime auto turu juurde ja läksime kohvijoomise kohta otsima. Kohvik Kius tundus kinni olevat, sõõrikukohvik oligi kinni, jäi üle Pagaripoiste kohvi ja koogi koht. Selline väike ja tagasihoidlik, olen sellest siiani huvi tundmata mööda käinud.

Väikses ruumis istus laua taga ainult üks vanaproua, kes ilmselt sõbrannaga telefonis lobises. Ütlen kohe ära, et ta rääkis kogu selle aja, mis me leti taga valisime, siis sõime ja jõime, käisime tualetis ja ma lõpuks veel ringi käisin ja pildistasin. Tõsi, mingil hetkel ta küll lõpetas ühe kõne ja valis kohe teise, järgmise sõbranna. Minu kujutluses  veedab ta suure osa igast päevast sel viisil sealsamas kohvikus. Pole ju ka halb variant elamiseks, kui oled 70+ .

Minu huvi oli kohv, tundsin, et vajasin tassikese seda ergastavat jooki. Kõrvale võtsin kõige väiksema asja, mis pakkumisel oli – rummipalli. Reedal oli kõht tühjavõitu ja ta võttis rohkem. Rummipall igatahes oli täitsa maitsev ja kohvi kohta ka midagi paha pole öelda.

Meie laud oli kohe suure akna all, sealt oli tore vaadata möödujaid. Nõmmel on teine elurütm ja teine õhustik. Ma arvan, et ühele osale minust see sobiks.

Kokkuvõttes annan sellele kohakesele positiivse hinnnagu, mida võib küll mõjutada soe pühane päev ja Sahara kõrbe tolm.