Just juuksuri käe alt tulnuna ei tahtnud kohe koju minna, sest kes
seal näeb, kui kena pea mul on ;) . Kolasin veidi Telliskivis ringi
(juuksur seal), tegin mõned klõpsud ja otsustasin juua ka tassi
kohvi kusagil. Kusagil, aga kus? Fotografiska ja Literaat juba liiga
tuttavaks saanud. Poetänavatel mitu minu jaoks veel avastamata
kohvipaika. Valisin, üsna juhuslikult, kohviku nimega Nihe. Inimesi
oli vähe, tundus olevat sobiv ka pikemaks istumiseks, olgu siis
lobisemiseks või töötamiseks. Võtsin latte. Tegelikult oleks
sellest aidanud, kuid mul loll kohustus alati ka midagi kõrvale
võtta. Mulle sobivat kahjuks polnud, kõik nähtavalt süsikuterikkad
tooted. Teenindaja oli nii viisakas, lahke ja pakkuv, et võtsin ta nõu kuulda ja lasin kohvi kõrvale panna
kaneeli-koriandri saiakese. Oli küllaltki maitsev, aga kartsin, mida
ütleb pärast glükomeeter. (Tegelikult näitas täitsa normi piires olevat numbrit.)
Jõin ja sõin ja näppisin moblat ja siis märkasin, et leti ees seisab tuttava olemisega vanem mees. Oligi – minia isa, kel ka meeldib kohvikutes käia. Kui olin oma asjadega ühele poole saanud, läksin talle tere ütlema. Jäime mõneks ajaks lobisema – kohvikutest, näitustest jms. Eks vist sellepärast pidingi just Nihesse (Nihkesse? :D ) minema :) .
Sama käiguga sain ära näha ka Santa maalid poetänava seintel. Mulle tema tööd meeldivad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar