veel mitte

 

kord olen kirikus

ja kord olen mõisas

veel  olla ma ei saa

neis kahes korraga

ja nõnda...

 

Ja nõnda, kurvalt mõtiskledes kõigi enesepettuste üle oma elus, sõi ta tühjaks purgi pähklivõid.

 

Äike jäi ära...

 

 Ma olen äikselise ilma fänn. Millegipärast aga äike ei taha end mulle eriti ilmutada. Loen siit ja sealt, et kus oli jälle vägev äike, lausa äiksetorm, aga minu juures (kus iganes ma viibin) kas mitte midagi või vaid kerge kõmin ja ehk taamal 1-2 välgatust. Eile vaatasin ilmateatest, et täna siis ometi tuleb. Lausa mitmeks tunniks oli Tallinnas märgitud korralik vihm ja äike. U kl 14st alates. Valmistusin hoolikalt. Jätsin ära kõik muud plaanid, poes käisin varahommikul, varustasin end hea ja paremaga etenduse nautimiseks. (Ma liiga alalhoidlik äikse ajal õue minemaks, eelistan mugavalt aknast vaatemängu jälgida, vajadusel ühe akna juurest teise juurde joostes.)

Nüüd on kl 18. Vahepeal u 3 min veidi sadas, nii et tänavadki märjaks ei saanud. Kõuest ei räägigi.

No miks siis ei peaks vanainimene kibestuma...

Hommikul väljas käia aga oli väga mõnus. Pilvealune ilm, soe, kerge tuul. Selline meeldivas ja turvalises ruumis olemise tunne. Ei raatsinudki kohe koju tagasi minna. Otsustasin mingi uue kohviku enda jaoks leida. Ette jäi  Healthy sweets by Polina Vana-Kalamaja tänaval. Kell oli 9 paiku. Uks lahkelt avatud, külastajaid polnud. Väike ja kena, pakutakse orgaanilist kohvi ja "kõigevabasid" kooke. Võtsin ühe ja teise. Koogid on ilusad ja kohv iseenesest hea. Mulle küll meeldib kuumem kohv ja kahjuks kõigevabad tooted kipuvad ka võrdlemisi maitsevabad olema. Aga siiski oli tore ja ma väga rahul. 

(Siiski... kunagi võiks ju ka äike tulla...)

 

 

 

 

Punaste kardinate taga

 

Kui panen kinni silmad,

lähvad lahti punased kardinad seal taga kui teatrilaval.

Paremal pool mu silmade taga.

Tõstan pead ja vaatan ootusärevalt: mis seal näha?

Miskit ma ei näe. Ei miskit.

Kuid miski peab olema. Ma tean

Ei midagi erilist

 

Mitte midagi erilist. Lihtsalt üks päev.

Balti jaama poolt Raekoja poole minnes jääb mitmeid toredaid kohti ette. Üks neist on väike kohvik, mille nime kahjuks ei olegi tähele pannud, aga seal on maitsvad värsked haputaignast saiakesed. Ei peaks küll minu menüüsse kuuluma, aga... nad on nii mõnusad...

Ilm päris kena. Raeplats täis istuvaid ja kõndivaid inimesi. Ja kõnelevaid. Minust sai mõneks ajaks istuv inimene. Kuulasin huviga kõnelevaid inimesi ja püüdsin ära arvata mis keeles nende kõne käib. Ja taasüllatusin tuvide värvide ja mustrite mitmekesisusest ja ilust. Tavaliselt ei pane neid „tavalisi lindusid” ju tähelegi.

Mõnikord on see paljukeelne rahvasumm väsitav, tekib igatsus pandeemiaaegsete tänavate järele. Täna oli vist energiat rohkem, lausa nautisin seda möllu. Vaatasin lahke pilgu ja avatud südamega tänavakohvikutes istujaid, kes omakorda uudishimuga möödakäijaid (ka mind) vaatasid.

On veel allahindluste aeg. Lindexist läks üks (muidugi musta värvi...) pluus minugi kotti. Nojah, aga allahindlused ju mujalgi. Nagu nt Viru keksuses... Ok, proovida ju ikka võib. Mitte ükski proovitud asi ei sobinud, jäin vanadesse hilpudesse. Rahakott ohkas kergendatult...

 

 

 

 

 

 

 

Kõigi teede pikkus

 

Ma ei tea mitusada paksu raamatut see võtaks, et üles kirjutada kõik, mida on arvatud elu mõttest ja eesmärgist. Igaüks saab valida omale meelepärase, ja küllap elu jooksul need valikud muutuksid. Eks või ka mitu erinevat korraga olla. Ühe minule sümpaatse vaate leidsin täna hommikul Delfist, Mikita sulest:

„Inimese elu kipub üha enam muutuma kummaliseks projektiks, kus inimene on ühtaegu nii projekti juht, selle läbiviija kui revident. Selle asemel et elada, katsub inimene end terve elu kohandada projekti tingimustega. Ja siin kipubki kõik alla käima. Varem või hiljem märkab inimene hirmuga, et ta ei vasta selle kafkaliku projekti tingimustele, et ta on oma eluprojektis läbi kukkunud. Ja see ongi vastus küsimusele, kuhu kaob aeg. Aeg kaob elukestvale vigade parandusele, sest ega inimene tunnista, et projekt oli vigane, viga peab olema milleski muus, kas temas endas, teistes inimestes või „oludes“. Et eluprojekti täita, tuleb aiva kiiremini joosta, tuleb võtta üha rohkem vahefinišeid, pikendada distantsi ja suurendada koormust. Tegelikult on lahendus selles, et see projekt tuleb lihtsalt kokku käkerdada ja aknast välja visata. Elul ei ole eesmärki, elu ei vii kuhugi. Mulle meeldib indiaani vanasõna, mis ütleb, et teed ei vii kuhugi, need viivad kas metsa või metsast läbi, aga pärale ei jõua inimene kunagi. Alles sellest aru saades muutub elu tähendusrikkaks. Või nagu ütleb Karl Ristikivi: kõigi teede pikkus ajas on võrdne.”

Lapsepõlve muretud mängud

 

Eile õhtul olin seltskonnas, kus ka mitmeid emasid ja vanaemasid. Muidugi sai seal siis räägitud ka mängimisest lastega. Sellega seoses meenus mulle mitmeid toredaid seiku oma väikestega mängimisest. See on võrratu, kuidas nad elu tõlgendavad, ja mul on tõesti kahju, et nad suuremaks saades peavad pettuma.

Huvitav, et üks laste lemmikmänge näib olevat „politsei ja pätt”. Kord vaatas üks laps minu lapsepõlvepilte ja kahjatses, et ma nüüd juba nii suur olen, muidu saaksime kahekesi politseid ja pätti mängida. Teine kord teine laps määras minu nii pätiks kui politseinikuks ja ise oli emme, kellelt varastatakse lapsed. No pätt tuli ja krahmas kolm last (karvased kaisuloomad etendasid seda osa) ja viis nad minema (diivani taha). Emme ärkab, ringutab ja nendib, et lapsed kadunud. Helistab politseile ja annab asjalikult teada sellest faktist: „Tsau! Mul varastati lapsed ära.” Politseinik on ehmunud, tuleb kiiresti kohale ja lubab koera abiga lapsed kätte saada. Emme noogutab heatahtlikult ja keerab end senikauaks magama. Kui lapsed käes, tõuseb emme, ütleb viisakalt „aitäh” ja „tsau siis nüüd” ja läheb koos lastega uuesti magama.

Ükskord aga keeldus „müüja” mulle saia müümast, sest „sul juba on üks sai kodus”.

Ja-jah, need lapsepõlve muretud mängud. Või kuidas see vanamees seal Kalle Blomkvisti raamatus ikka ohkaski.

Sina ise

 

ole SINA ISE ütlevad nad

tantsi ja naera

hõiska ja laula

ole tobe ja veider

armasta iseennast

ja luba endale mis meeldib

öelgu teised mistahes

sina ole ikka sina ise

 

ent öelge mull’

kust saan sellise ISE...