Ma ei tea mitusada paksu raamatut see võtaks, et üles kirjutada kõik, mida on arvatud elu mõttest ja eesmärgist. Igaüks saab valida omale meelepärase, ja küllap elu jooksul need valikud muutuksid. Eks või ka mitu erinevat korraga olla. Ühe minule sümpaatse vaate leidsin täna hommikul Delfist, Mikita sulest:
„Inimese elu kipub üha enam muutuma kummaliseks projektiks, kus inimene on ühtaegu nii projekti juht, selle läbiviija kui revident. Selle asemel et elada, katsub inimene end terve elu kohandada projekti tingimustega. Ja siin kipubki kõik alla käima. Varem või hiljem märkab inimene hirmuga, et ta ei vasta selle kafkaliku projekti tingimustele, et ta on oma eluprojektis läbi kukkunud. Ja see ongi vastus küsimusele, kuhu kaob aeg. Aeg kaob elukestvale vigade parandusele, sest ega inimene tunnista, et projekt oli vigane, viga peab olema milleski muus, kas temas endas, teistes inimestes või „oludes“. Et eluprojekti täita, tuleb aiva kiiremini joosta, tuleb võtta üha rohkem vahefinišeid, pikendada distantsi ja suurendada koormust. Tegelikult on lahendus selles, et see projekt tuleb lihtsalt kokku käkerdada ja aknast välja visata. Elul ei ole eesmärki, elu ei vii kuhugi. Mulle meeldib indiaani vanasõna, mis ütleb, et teed ei vii kuhugi, need viivad kas metsa või metsast läbi, aga pärale ei jõua inimene kunagi. Alles sellest aru saades muutub elu tähendusrikkaks. Või nagu ütleb Karl Ristikivi: kõigi teede pikkus ajas on võrdne.”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar