Eile õhtul olin seltskonnas, kus ka mitmeid emasid ja vanaemasid. Muidugi sai seal siis räägitud ka mängimisest lastega. Sellega seoses meenus mulle mitmeid toredaid seiku oma väikestega mängimisest. See on võrratu, kuidas nad elu tõlgendavad, ja mul on tõesti kahju, et nad suuremaks saades peavad pettuma.
Huvitav, et üks laste lemmikmänge näib olevat „politsei ja pätt”. Kord vaatas üks laps minu lapsepõlvepilte ja kahjatses, et ma nüüd juba nii suur olen, muidu saaksime kahekesi politseid ja pätti mängida. Teine kord teine laps määras minu nii pätiks kui politseinikuks ja ise oli emme, kellelt varastatakse lapsed. No pätt tuli ja krahmas kolm last (karvased kaisuloomad etendasid seda osa) ja viis nad minema (diivani taha). Emme ärkab, ringutab ja nendib, et lapsed kadunud. Helistab politseile ja annab asjalikult teada sellest faktist: „Tsau! Mul varastati lapsed ära.” Politseinik on ehmunud, tuleb kiiresti kohale ja lubab koera abiga lapsed kätte saada. Emme noogutab heatahtlikult ja keerab end senikauaks magama. Kui lapsed käes, tõuseb emme, ütleb viisakalt „aitäh” ja „tsau siis nüüd” ja läheb koos lastega uuesti magama.
Ükskord aga keeldus „müüja” mulle saia müümast, sest „sul juba on üks sai kodus”.
Ja-jah, need lapsepõlve muretud mängud. Või kuidas see vanamees seal Kalle Blomkvisti raamatus ikka ohkaski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar