Mitte midagi erilist. Lihtsalt üks päev.
Balti jaama poolt Raekoja poole minnes jääb mitmeid toredaid kohti ette. Üks neist on väike kohvik, mille nime kahjuks ei olegi tähele pannud, aga seal on maitsvad värsked haputaignast saiakesed. Ei peaks küll minu menüüsse kuuluma, aga... nad on nii mõnusad...
Ilm päris kena. Raeplats täis istuvaid ja kõndivaid inimesi. Ja kõnelevaid. Minust sai mõneks ajaks istuv inimene. Kuulasin huviga kõnelevaid inimesi ja püüdsin ära arvata mis keeles nende kõne käib. Ja taasüllatusin tuvide värvide ja mustrite mitmekesisusest ja ilust. Tavaliselt ei pane neid „tavalisi lindusid” ju tähelegi.
Mõnikord on see paljukeelne rahvasumm väsitav, tekib igatsus pandeemiaaegsete tänavate järele. Täna oli vist energiat rohkem, lausa nautisin seda möllu. Vaatasin lahke pilgu ja avatud südamega tänavakohvikutes istujaid, kes omakorda uudishimuga möödakäijaid (ka mind) vaatasid.
On veel allahindluste aeg. Lindexist läks üks (muidugi musta värvi...) pluus minugi kotti. Nojah, aga allahindlused ju mujalgi. Nagu nt Viru keksuses... Ok, proovida ju ikka võib. Mitte ükski proovitud asi ei sobinud, jäin vanadesse hilpudesse. Rahakott ohkas kergendatult...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar