Kokkuvõtete tegemisest

 

Imetlen inimesi, kes on suutelised tegema kokkuvõtteid möödunud aastast. Mina...ei mäleta, ja see ei ole mitte „ealine iseärasus”, pigemini neuroloogiline eripära. Mitte, et ma üldse olnut ei mäletaks, võin meelde tuletada küll, aga teha neist analüüs, panna ritta, anda hinnanguid jms - see on iseasi.

Tean aga, et nii nagu kõigil oma elu aastatel, möödus ka lõppev aasta tundmaõppimises. Iseenda, inimese kui sellise, maailma, elu, elu kui sellise jm tundma õppimises. See on lõputu tegevus ja kogemus. Ühinen kõigi tundmaõppijate tõdemusega, et mida rohkem õpid, seda segasemaks kõik muutub... Siis teed tassi kohvi, kuulad meelepärast muusikat, ja lased asjadel lihtsalt olla :)

 

Kas tõesti tähed...

 

Sa räägid

sellest, mis olnud

ja mis veel tulla võib.

Ja paljust muust.

Üle su õla

vaatan

üht eredat tähte

tumedas taevas.

Mõtlen: kas tõesti tähed

liiguvad nii kiiresti?

Sest juba paistab ta

teisest aknast.

 

 

Hommikupimedus, õhtupimedus

 18.detsembri kohta 19ndal.

Hommikupimedus ja õhtupimedus erinevad teineteisest. Sellise teadusliku avastuse tegime eile. Kulutasime hulga bensiini, aega ja energiat selle teadasaamiseks. Peaks nüüd vist Nobelit taotlema.

Hommikupimeduses on lootust, on tahet olla elus, on usaldust kõige ja kõigi vastu. Sellele järgneb igav hall päev, mille peab ise ära sisustama, et kesta ja mitte kaotada hommikupimeduse lumma südames. Ja siis jõuab märkamatult kätte õhtupimedus. Tumedam ja sügavam, ent vabastav, rahustav, lohutav.

Detsembris aga on mõlemas pimeduses palju värvilisi tulesid – kuuskedel, majadel, aedadel, ja palju pilkupüüdvaid tundelisi aknaid. Selleski veendusime eile.

 

(Rohkem teksti ja pilte fb-s) 

Kell on mõnevõrra 6 läbi. Sõidame läbi vihmase ja värvilise linna, sõidame sinna, kuhu rattad viivad.

 Esimene peatus Kosel. Kodudes magati, ärgati, joodi hommikukohvi, mindi tööle ja kooli. Selles lootust sisaldavas jõulueelses pimeduses. 

 

 Tänane päev saab läbi. Homne tuleb homme. Hoidku meid Jumal - kõige elava ja oleva allikas!

Teo tarkusi

 

„Kuule, tigu, mis passid seal oma kambris kogu aeg! Igav ei hakka või?”

Sõnas tigu: "Juba Pascal teadis, et kõik hädad tulenevad ühest asjast: suutmatusest istuda vaikselt oma toas üksi." Ütles ja tõmbus tagasi oma kotta.

 

Uued inimesed ja teised

 

Lähen lapselapsele lasteaeda järgi. Majatäis lapsi möllab rõõmsalt õues. Lapselaps jookseb mulle vastu. Nemad kõik seal on UUED INIMESED.

Trammi peale tuleb seltskond noori, samast koolist, kus mina aastakümneid tagasi käisin. Nemadki on UUED INIMESED.

VANAD INIMESED lähevad ära. Üksteise järel. Need, kes kunagi olid UUED INIMESED.

Nende kahe vahel on oma elu elamas VAHEPEALSED INIMESED. Need, kes on muundumisprotsessis uutest inimestest vanadeks inimesteks.

Ja mis siin muud, kui tõdeda, et nii see elu käib.

 

Mõned uued inimesed.

Minagi olin kunagi uus inimene. 

õhtu haigena

 

Suured mustad linnud vuhisevad akna tagant mööda ja kaovad tumesinisesse taevasse. Härra Kuu lõbustab end, kord uudishimulikult aknaruudust sisse vaadates, siis jälle häbenedes pilve taha pugedes.

Tõden, et haige olla ei ole üldse hull. Päev läbi pidžaamas veeta ja kui mingi kohustus koputab, siis talle viisakalt öelda: näed ju, et ma olen haige, minul on tegemist õhtuse taeva vaatlemisega, sina mine vaata ise, kuidas hakkama saad!

 

Laupäev. Videvik

 

Praktiliselt on mul küll ükskõik, mis nädalapäev parasjagu käsil.

Igal hommikul võin magada nii kaua kui ise tahan, igal õhtul minna voodisse mil ise tahan ja vahepealset aega kasutada nagu tahan.

Ometi on aastakümnetest jäänud igale nädalapäevale mingi oma värving. Laupäev näiteks on ikka rohekat värvi ja lahke.

Hoolimata sellest, et aknatagune on lausa agressiivselt hall.

Taevas on tühi, ei linde, ei pilvi. Ainult tumedad puude ladvad liiguvad. Minul aga on viis uut raamatut. Ja piisavalt kohvi. Ja on videvik.

(Aitäh sellele, kes mõtles välja allahindlused!)

 

 

 

hinda hetke

 

" Hinda hetke!” ütles tigu. Tõmbus siis tagasi oma kotta ja jäi juurdlema, mida peale hakata järgmiste hetkedega.

 

#teoloog4
 

Tsaar Saltaan minevikust

 

Lapsepõlvemälestused on kallid. Truudeks mälestuste talletajateks on ka asjad. Aastakümnete taguseid asju jääb aga üha vähemaks. Teinekord juhtub, et kuskil, näiteks mõnes vanavara poes, tuleb ette just samasugune asi, mis endalgi lapsena kodus olnud ja mille nägemine tekitab ootamatu helluse tulva ja soovi see endale saada. Justkui saaks selle läbi tagasi õndsasse kadunud maailma, kus päevad läbi paistis päike, ema naeratas, isa viskas nalja ja sina ise ainult mängisid. Jätad aga siiski asja sinnapaika. See ei ole sinu asi, see on kuulunud kellelegi teisele. Las sinu asjad jääda mälestuspildiks, nii nagu kogu minevik.

Mõni asi mul aga siiski on. Näiteks see pildil olev raamat Tsaar Saltaanist. Olin u 4-aastane kui vanaema Elisabeth istus põrandal mu kõrval ja me joonistasime. Joonistasime siia raamatusse. Ja see ei rikkunud raamatut, hoopis muutis selle väärtuslikumaks. Peatselt pärast seda maeti vanaema maha. 

(Mõtted asjade püsitusele ja mäletamisele viis Jenny Erpenbecki raamat „Things That Disappear”, mis mõni päev tagasi postiga tuli.)

 

ISADEPÄEV

 

Kunagi oli ka ISA väike, vastsündinu. Pilt tõendab. Muidu vist ei usuks. Teise pildi ajast tõendab tema olemasolu isegi mu oma mälu. Mäletan teda palju, sest ta oli täiega minu elus, oli alati minu jaoks olemas. Hoolimata sellest, et tollal oli töönädal pikem ja vaba aega seega ilmselt vähem. Millal iganes võisin tema käest küsida ”Mis on Nigeeria pealinn?” või ”Miks karud talvel magavad?”. Iga küsimus sai vastuse, sest ta oli kõige targem inimene. Ja kuidas see teisiti saigi olla - ta ju luges palju. Ja mõtles ka. Ta mõtles pigem vasakpoolseid mõtteid, ta uskus, et headus ja teadus võidavad maailmas ja et ükskord tuleb õiglus ja võrdsus. Vähemasti nooremana mõtles ta nii, ma ei ole kindel, kas ta ka vanemast peast uskus, et see teoks saada saab. Aga võibolla lootus säilis, et kunagi ehk ikka. Tema töö oli kirjutuslaua taga. Mulle meeldis ka töötamist mängida. Võtsin virna mittevajalikke täistrükitud pabereid ja hakkasin teksti allajoonima ning sõnu ja lauseid maha kriipsutama. Sest niimoodi ju teevad inimesed tööd? Kui isa ei olnud töö juures ega teinud ka kodus tööd, jalutasime linna peal. Küllap said aja jooksul kõik tänavad läbi jalutatud. Ja pühapäeviti mängis ta meie (ema ja minu) soovilugusid vinüülplaatidelt. Ah… ma hakkan vist juba härdaks muutuma… Olgu peale. Seda aga pean siiski veel ütlema, et ka pärast vanemate lahku minemist (olin siis u 15) oli ta alati mu jaoks olemas. Ja minu juuresolekul nad ei tülitsenud ega rääkinud halvasti. Mul on nendega vedanud.